Rubriik: Uudised

Teatrisäde kooli – kuidas rääkida õpilastega teatrist?

Sel kevadel, maikuus korraldab ASSITEJ Eesti Keskus üldhariduskoolide õpetajatele teatrianalüüsi alase tasuta 2-päevase täiendkoolituse “Teatrisäde kooli – kuidas rääkida õpilastega teatrist?”


Koolitus annab Eesti üldhariduskoolide emakeeleõpetajatele, klassiõpetajatele, huvijuhtidele ja teistele huvilistele esmased oskused, kuidas koos õpilastega pärast etenduse külastust nähtut analüüsida. Noorele vaatajale suunatud teatri puhul on otsustava tähtsusega kogemuse hilisem ühine mõtestamine ja konteksti taju. Selleks on oluline, et õpetaja orienteeruks teatrialases terminoloogias, oskaks eristada lavastuse komponente ning oleks teadlik lavastusprotsessist. Lisaks saab koolituselt tuge ja nõu, kuidas kooligrupile külastamiseks sobivat ja arendavat etendust valida. Koostöös ASSITEJ Eesti Keskusega algatas Eesti Teatri Agentuur noore vaataja teatri infokirja väljaandmise, mis on kahtlemata suur arenguhüpe ja pakub õpetajatele temaatilist lisainformatsiooni. Infokirjaga saab liituda Eesti Teatri Agentuuri kodulehel teater.ee (noore vaataja teatri alamlehel).

Koolitus “Teatrisäde kooli!” koosneb kahest seminaripäevast. Esimene neist toimub erinevates maakonnakeskustes – Tallinnas, Tartus, Valgas, Pärnus, Narvas ja Kärdlas. Vastavas linnas toimuvale koolitusele on oodatud eelkõige selle piirkonna õpetajad, kuid ajakava sobivusel on need avatud registreerumiseks üle Eesti. Registreerida saab end koolitusele SIIN.

Seminar-töötubasid viivad läbi kaks pika-ajalise teatripedagoogilise kogemusega koolitajat – Jaanika Juhanson ja Katrin Nielsen.

Päeva esimeses pooles annab teatripedagoog ja lavastaja Jaanika Juhanson praktiliste harjutustega põimitud ülevaate etenduse analüüsi võimalustest koolitunni raames. Lisaks analüüsile saadakse ülevaade teatriametitest ja lavastusprotsessist ning tutvutakse Eesti etenduskunstide maastikuga. Loeng-seminariga kaasub osalejatel eelnev võimalus vaadata ASSITEJ Eesti NAKS-festivali etenduste salvestusi, mis on aluseks seminaris toimuvale arutelule. Seminariga kaasnevad ka osalejatele jagatavad õppematerjalid, veebipõhine õpiobjekt etenduskunstide aluste mõistmiseks ja hilisemad individuaalsed kinnistavad harjutused.

Päeva teises pooles annab teatripedagoog ja rakendusteatri praktik Katrin Nielsen praktilise ülevaate rakendusteatri meetoditest ja nende seosest noore vaataja teatriga. Ühtlasi julgustatakse õpetajaid draamameetodeid kasutama ka erinevate koolitundide raames.

Päev lõpeb ühiste kokkuvõtete ja osalejate eneserefleksiooniga.

Neile, kes õppepäevadele erinevates linnades kohale ei saa tulla, toimub koolituspäeva esimesest poolest – Jaanika Juhansoni läbiviidud etenduse analüüsi töötoast – ka veebiversioon.

Koolituse teine, temaatiliste ettekannetega päev toimub Tallinnas, Rahvaülikooli ruumides 9.juunil 2023.a. Sellel päeval on võimalik osaleda ka veebiülekande teel.

Seminari kavas (9. juunil) on viis ettekannet – Eesti Teatri Agentuuri juhataja ja mitmetest Salme Reegi nim laste- ja noorteteatri žüriides osalenud Kirsten Simmo teeb ülevaate Eesti noore vaataja teatri hetkeseisust ning ka sobivast dramaturgiast. Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer tutvustab Eesti kooliteatrite maastikku ning toimimis- ja koolitusvõimalusi, et julgustada ja toetada ka uute kooliteatrigruppide teket. Lavastuskunstnik Marge Martin lahkab oma ettekandes etenduse visuaalsete elementide analüüsivõimalusi. Tantsuteoreetik ja -õppejõud Kai Valtna arutleb, kuidas rääkida õpilastega tantsuteatrist jm kaasaegsetest etenduskunsti vormidest. Grete Gross ja Lizeth Wolk tutvustavad kaasaegse tsirkuse toimimist ja võimalusi. Päeva hoiab koos moderaator Jaanika Juhanson.

Programm on pilootprogramm võimalikule põhjalikumale õppeprogrammile, mis pakub teatrianalüüsi alast tuge ja koolitusvõimalust üldhariduskoolide õpetajatele.

Koolituse korraldamist toetab Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Eesti Kultuurkapital.

Koolitused toimuvad:

5.mail Nooruse Maja (Pärnu, Roheline 1B) kell 10.00-17.00

11.mail Narva Vaba Lava (Narva, Linda 2) kell 10.00-17.00

12.mail Eesti Teatriliit (Tallinn, Uus 5) kell 10.00-17.00

17.mail veebis (Zoom) kell 17.00-20.00

19.mail Valga Põhikool (Valga, Kungla 16) kell 11.00-18.00

24.mail Palade Põhikool (Hiiumaa, Palade küla) kell 10.00-17.00

26.mail Tartu Mart Reiniku kool (Tartu, Vanemuise 48) kell 10.00-17.00

Lõpuseminar toimub:

9.juunil Tallinna Rahvaülikool (Tallinn, Vene 6) kell 11.00-18.00

 

Jaanika Juhanson on lavastaja ja teatripedagoog. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse eriala ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias lavastaja eriala. Ta on lavastanud mitmetes Eesti teatrites – Rakvere Teatris, Pärnu Endla teatris, Viljandi Ugala teatris, Eesti Noorsooteatris, Kanuti Gildi SAALis, teatris Must Kast, Kellerteatris ja erinevates projektikoosseisudes. Ta oli aastaid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias etenduskunstide õppejõud, kelle õppeainete hulka kuulusid nii etenduskunstide ajalugu, kaasav teater, koosloomemeetod, kui ka erinevad lavastaja eriala õppeained. Ta on juhtinud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonda ning olnud teatrikunsti õppekava programmijuht. Tal on pika-ajaline kogemus nii harrastuslavastajate õpetamisel, kui ka ise harrastajate juhendamisel. 2013.aastal asutas ta Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures pimedate ja vaegnägijate harrastusteatri Terateater. Ta on Eesti Teatriliidu, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ning ASSITEJ Eesti keskuse liige.

Katrin Nielsen on draamaõpetaja, rakendusteatri lektor, näitleja ja lavastaja. Tal on kõrgem teatriharidus ja ta töötas 16 aastat näitlejana Pärnu Endla teatris. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õpetab ta aastast 2001 teatri- ja draamaaineid ning ühtlasi arendab Eestis rakendusteatri valdkonda – korraldab rahvusvahelisi konverentse, koolitusi ja tõlgib erialakirjandust.  ASSITEJ Eesti Keskuse kauaaegse juhina on ta korraldanud ja juhtinud rahvusvahelisi teatrifestivale, konverentse, seminare, töötubasid. Viimastel aastatel on ta koolitanud nii noori kui noortega töötajaid – õpetajaid, noorsootöötajaid, huvijuhte, harrastuslavastajaid jt draamaõppe vorme ja tehnikaid tundma ning kasutama. Ta on viinud läbi draamatöötube ja koolitusi ka rahvusvahelistes projektides Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal  ja Soomes. Ta on Eesti Teatriliidu, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu liige, ASSITEJ Eesti keskuse liige, Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi asutaja ja juhatuse liige.

Väikese printsi auhinna pälvis Taavi Tõnisson

Väikese printsi auhinna pälvis Taavi Tõnisson

foto: Daniil Zandberg

Rahvusvahelise noore vaataja teatri päeva raames kuulutati välja Väikese printsi tunnustusauhinna laureaat. Auhind anti pidulikult üle 21. märtsil pärast „Apelsinitüdruku“ etendust lavastajale ja näitlejale Taavi Tõnissonile Eesti Noorsooteatris. Väike prints väärtustab teatritegijate tähelepanelikku, hoolivat, loominguliselt julget ja ausat suhet noorde vaatajasse.

Taavi Tõnisson on lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja erialal 2003. aastal ja Venemaa riikliku teatrikunstide instituudi nukulavastaja erialal 2016. aastal.

Auhinna pälvis Taavi Tõnisson pikaajalise silmapaistva töö eest nii oma koduteatris kui väljaspool. Hinnati just pikaaegset stabiilsust ja “silmale nähtamatu teatriime” erakordset kontsentratsiooni tema loomingus. Tegu on väga hea näitleja ja tundliku lavastajaga, kes on pühendunud ihu ja hingega noore vaataja teatrile ning eriti nukuteatrile.

Tõnisson on töötanud Noorsooteatris alates 2004. aastast, olnud 2013-2017 ka kunstiline juht. Selle aja jooksul on ta teinud näitlejana ligi 50 rolli, lisaks veel 13 kõrgel tasemel lavastust. Eelmist, 2022. aastat jäävad tähistama tema mastaapsed lavastused „Röövlitütar Ronja“ Noorsooteatris ja „Robin Hood“ Rakvere teatris, samuti meeldejääv peaosa Noorsooteatri visuaalteatrilavastuses „Sinel“ (lavastaja Daniil Zandberg). 2023. aasta algas võimsa lavastusega „Plekktrumm“, mida on juba nimetatud aasta üheks suuremaks teatrisündmuseks.

Taavi Tõnissoni on nomineeritud korduvalt Salme Reegi preemiale. Ta on Ants Lauteri nimelise preemia (2012) ja Kristallkingakese auhinna (2005) laureaat. Sel aastal pärjati ta Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinnaga.

 foto: erakogu

Väikese printsi preemia on rahaline, auhinnaga kaasneb ka Väikese printsi skulptuur, mille autor on seekord Tallinna Rahumäe Põhikooli 7. klassi õpilane Tristan Kompus. Auhinda antakse välja alates 2022. aastast, eelmisel aastal kuulutati laureaadiks Rein Agur.

Väikese printsi auhinna annab välja Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendav organisatsioon ASSITEJ Eesti Keskus. Laureaadi valis üksmeelselt välja viieliikmeline žürii, ASSITEJ Eesti Keskuse juhatus koosseisus Janika Johanna Koppel, Reeli Lonks, Marek Demjanov, Allan Kress ja Kaido Rannik.


 
fotod: Andres Roosileht

 

Hoolivat noore vaataja teatri päeva!


Täna, 20. märtsil tähistatakse ülemaailmselt noore vaataja teatri päeva „Vii laps teatrisse juba täna!“.
 

Noore vaataja teatri päeva puhul annab Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendav organisatsioon ASSITEJ Eesti Keskus välja teist korda tunnustusauhinna Väike prints. Pidulik üleandmine toimub sel aastal erandkorras teisipäeval, 21. märtsil, sest esmaspäev on teatrites puhkepäev. Auhind antakse pidulikult üle ühele teatritegijale pärast etendust. Väike prints 2023 antakse välja noore vaataja teatri alal tegutsejale, kes on oma pikaajalise silmapaistva tööga panustanud oluliselt valdkonna arengusse ja maine tõstmisesse.

Riiklikke keskuseid, professionaalseid koostöövõrgustikke ja üksikliikmeid koondava organisatsiooni ASSITEJ  International’i president Sue Giles (Austraalia) on saatnud ka sel aastal oma pidupäevaläkituse:

Vii laps teatrisse või too teater lapse juurde!

20. märtsil 2023 tunnustame noore vaataja teatri ja etenduskunstide artiste kui elutähtsate kutsealade töötajaid, kes mõjutavad laste elu, kus iganes nad ka ei viibiks ning kellel on sügavad erialased teadmised oma publiku kohta. Noore vaataja teater on oma lähenemisviisilt eriline: ta väärtustab lapsi ja noori kui eriti nõudlikku publikut, kultuuri osalist ja sellesse panustajat, kellel on õigus kunstilisele elamusele ja väljendusvabadusele. Jättes lastele ruumi fantaasiaks, seda tähtsustades, loome vundamendi, mis annab neile jõudu ja enesekindlust.

Organisatsiooni ASSITEJ International üks peamisi eesmärke on ühendada maailma teatritegijaid ning anda noorele vaatajale kõikjal rohkem võimalusi kogeda seda, mida pakub teater ja etenduskunst – emotsioonide väljendamine, kujuteldava kirjeldamine, maailma lahti seletamine. Et see oleks võimalik, peame olema avatud kõikvõimalikele kunstivormidele, mida meie globaalne võrgustik katab, peame tunnustama uudseid lähenemisi, mis on sündinud piirangutest, väljakutsetest ja konkreetsetest oludest.

Mõnikord ei ole võimalik viia last teatrimajja. Mõnikord teatrimaja lihtsalt pole. Mõnikord on see võimatu füüsiliste, majanduslike, geograafiliste või ühiskondlike takistuste tõttu. Ent iga kord kui meie ülemaailmne kogukond neid teemasid arutab, olgu interneti vahendusel või silmast silma kohtudes, näeme järjest rohkem erinevaid võimalusi, mida artistid ja loomeinimesed kasutavad, et noore vaataja teatri tegemine oleks antud tingimustes võimalik. Hämmastavalt palju näiteid on maailmas selle kohta, kuidas teater ja etenduskunstid lähevad laste ja noorte juurde – kooli, lasteaeda, tänavale, kultuurimajja, haiglasse, spordiplatsile, vanglasse, koju, avalikesse kohtadesse, nende endi arvutisse, telefoni, raadiosse.

Kuna me suhtleme üksteisega üle maailma, üritustel ja ka interneti vahendusel, siis oleme kuulnud lugusid ennenägematutest raskustest, vaprusest, sihikindlusest ja sellest, mida kõike meie loominguline kogukond teeb, et jõuda kaugemale, katta vajadust, pääseda rohkemateni.

Teater ja etenduskunstid on olulised: inimeste vaheline kontakt, ideede levitamine, lootuse andmine, rõõmu jagamine. Pole tähtis, kas see sünnib teatris või tagahoovis, üheskoos tabatud ime, jagatud hetk või põnev rituaal võib anda päevale teise jume, või tervele elule, hetkega. Tänu teatrile ja etenduskunstidele märkame meievahelist ühisosa ning silmapiir avardub.

Täna on ülemaailmne noore vaataja teatri ja etenduskunstide päev ning ma kutsun üles kõiki meid, kes me selles valdkonnas töötame – otsigem üles need lapsed ja noored, keda me veel ei tunne, kellega me pole veel kohtunud. Teatrisse või etendusele minek ei ole kõigile kättesaadav või võimalik ja seepärast peame meie, selle valdkonna spetsialistid selle võimaluse looma, kus iganes ja kuidas iganes. Meid on vaja, seda mitmekesisust ja kõiki neid kunstivorme, kuna me loome silla reaalsuse ja kujutluse vahele ning aitame kogu maailma lastel ja noortel kasvada.

Sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt

Pärast pandeemiat tundus, et olukord normaliseerus. Ent ikkagi on maailmas väga palju inimesi, eriti lapsi, kes kannatavad jätkuvalt näiteks sõja või rahutuste tõttu. Me peame neid märkama ja nendega arvestama, sest vaatamata keerulistele oludele armastavad ja ihkavad ka nemad väga teatrit ja kunsti.

Toome siinkohal ära mõned sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt.

Ukraina lapsed on pärit Tšernihivist, üks viibib hetkel Poolas.

Iraani tüdruku nimi on julgeoleku kaalutlustel muudetud.

Faina Širokorad (Tšernihiv, Ukraina, 9-aastane).

Minu elus on alati olnud teater. Mu ema on näitlejanna. Enne veebruari (24.02.2022 Venemaa täiemahulise sissetungi algus) töötas ta Tšernihivi teatris. Ma kasvasin teatris üles ja veetsin seal palju aega, titest peale. Ma käisin ka muudes teatrites etendusi vaatamas.

Tegelikult on mu lapsepõlv täis ilusaid värvilisi kostüüme, lavakujundusi, põnevaid lugusid. Mul oli isegi väike roll etenduses, kus ma mängisin koos emaga.

Enne sõda käisin ma mitu aastat Tšernihivis teatriringis. Me tegime proove ja valmistasime ette oma esimest suurt lavastust, milleks oli muinasjutt “Külmaeit”. Mul oli peaosa. Ma pidin mängima võõrastütart. Kahjuks ei saanud me seda valmis, sest tuli sõda.

Mulle meeldib teater väga, sest siis ma saan päris elus muinasjutu sisse minna. Kui ma lähen teatriringi, siis ma olen näitleja. Ma võin olla ükskõik kes! Näiteks mõni muinasjutu tegelane.

Minu meelest on teater väga tähtis. Teatris saab nii naerda kui nutta. Etendused teevad mõnikord kurvaks. Mõnikord paneb etendus mõtlema tähtsatele asjadele ja tänu teatrile on võimalik oma unistused ellu viia.

Mariia Drozdova (Tšernihiv, Ukraina, 11-aastane)

Mulle meeldib teater väga. Mulle meeldib etendusi vaadata ja ise esineda. Mulle meeldib, et inimesed saavad kehastuda erinevateks tegelasteks, kasutades selleks emotsioone, žeste, miimikat, näitlemist.

Enne sõda käisin ma oma kodulinnas Tšernihivis mitu aastat teatriringis. Koos teiste lastega me mitte ainult ei esinenud, vaid tegime ka ise rekvisiidid ja mõtlesime välja lavakujunduse. Nii et me tegime põhimõtteliselt kõik ise. Meil oli palju etendusi. Mul oli erinevaid rolle. Lavastuses “Sinilind” mängisin ma koos oma vanema vennaga. See oli väga tore!

Mul pidi olema kaks erinevat rolli (Lohe ja Röövel) selles uues lavastuses, mida me ette valmistasime. Selle nimi oli “Lugu rüütlist, kellel ei olnud hobust”. Ma olin nii põnevil! Kahjuks me ei saanudki sellega kunagi esineda, sest algas sõda. Praegu meil ei ole enam ka iganädalasi teatriringi tunde. Ma tunnen sellest suurt puudust.

Teatri juures meeldib mulle kõige rohkem ümberkehastumine. Näitleja saab oma hääle ja liigutuste abil muutuda kellekski teiseks. Mulle väga meeldib olla näitleja. Mulle meeldib uue lavastuse esietendusel mängida. Mulle meeldib kostüüme valida või neid valmistada.

Ma arvan, et teater on tänapäeval väga vajalik. See tähendab, et me loome uue reaalsuse ja inimesed on selles teises reaalsuses. Mõnikord see aitab lõdvestuda. Ehkki samas paneb teater pigem inimesi mõtlema elu tähtsatele probleemidele.

Nika Rousta (Teheran, Iraan, 14-aastane)

Teismelise jaoks, kes praegustes oludes Iraanis elab ei ole elu ilma teatrita kuigi lõbus. Meie riigis on väga keerulised ajad ja ehkki me oleme kõigest 12-19-aastased, peame me käituma nagu täiskasvanud ja kui me siis seda teeme, käsivad täiskasvanud meil vait olla ja ütlevad, et me oleme sellisteks asjadeks liiga noored.

Ehkki täiskasvanud ütlevad, et me oleme ebaviisakad, aga kui asjad ei lähe nii nagu me tahame, siis me võtame midagi ette ja just see praegu Iraanis toimubki. Me võitleme oma vabaduse eest ja samal ajal püüame olla head õed-vennad, lapsed, sõbrad, inimesed. Kui me saame vaadata mõnda teatrietendust, mis tekitab tunde, et keegi armastab, mõistab ja hindab meid, siis see annab jõudu juurde.

Teismelise jaoks on kino ja teater nagu ravim, see loob tunde, et meist saadakse aru, samas on see hea võimalus reaalsusest põgenemiseks.

Ehkki teatrid on praegu kinni pandud, saab internetist vaadata vanu etendusi ja see on väga tore ja ma leian, et teater on väga oluline kunstiliik ja ta aitab tundeid väljendada.

Igatsen väga taga seda aega, kui ma sain pere ja sõpradega teatris käia. Ma loodan, et olukord läheb paremaks ja kõik muutub jälle normaalseks. Ma saan aru küll, miks artistid praegu ei esine.

Ma loodan, et need, kes teismelistele teatrit teevad, saavad aru, et me pole veel täiskasvanud ega enam lapsed. Me võitleme oma õiguste eest, meil on praegu väga rasked ajad. Lihtsalt püüdke meid mõista ja armastage meid.


Inglise keelest tõlkinud Heidi Rannik.

Kontakt:
Reeli Lonks
Kaido Rannik (+372 56647765)
Marek Demjanov (+372 5058876)
ASSITEJ Eesti Keskuse juhatus
assitejeesti@gmail.com

Lisainfo ja fotod: ASSITEJ International

Ilmus esimene noore vaataja teatri uudiskiri koostöös Eesti Teatri Agentuuriga

Noore vaataja teater | jaanuar–aprill 2023
Tutvu infokirjaga SIIN

 

ASSITEJ Eesti Keskuse uudised:

TEATRISÄDE KOOLI – kuidas rääkida õpilastega teatrist?

ASSITEJ Eesti Keskus korraldab sel kevadel projekti “Teatrisäde kooli – kuidas rääkida õpilastega teatrist?”, mille raames toimuvad ühepäevased seminar-töötoad kuues Eesti maakonnakeskuses, kuhu on oodatud vastava piirkonna üldhariduskoolide õpetajad (eelkõige emakeele- ja klassiõpetajad ning huvijuhid, kuid ka teised huvilised). Töötoad toimuvad Tallinnas, Tartus, Valgas, Pärnus, Kärdlas ja Narvas.

Seminar-töötubasid viivad läbi kaks koolitajat: pikaajalise teatripedagoogilise kogemusega lavastaja Jaanika Juhanson ning teatripedagoog ja rakendusteatri praktik Katrin Nielsen. Programmi võtab kokku erinevate temaatiliste ettekannetega seminaripäev Tallinnas, Tallinna Rahvaülikooli ruumides 9. juunil.
Programm annab Eesti üldhariduskoolide emakeeleõpetajatele, klassiõpetajatele ja huvijuhtidele esmased oskused, kuidas koos õpilastega pärast etenduse külastust nähtut analüüsida. Samuti annab programm õpetajale nõuandeid, kuidas kooligrupile külastamiseks sobivat ja arendavat etendust valida.

 

20. märtsil tähistatakse ülemaailmset noore vaataja teatri päeva, mille raames annab ASSITEJ Eesti Keskus välja Väikese Printsi tunnustusauhinna.


NAKS festival 2023 Valgas

Järgmine NAKS festival toimub 2.–4. novembril, seekord natuke pisemana ja veidi kaugemal, kahe riigi piirilinnas, Valgas. Kogu festivali ja lastekultuuri seminari fookuses on elu äärealadel ja kiusamine laiemas plaanis.
Festivali lõplik programm on veel koostamisel, aga oma osalemist on kinnitanud Mine Nilay Yalcin etendusega “Blikk” Norrast, Eesti Noorsooteater lavastusega “Kõik ägedad asjad”, Piip ja Tuut Teater muusikalise lavastusega “Tallinna karud” ja Kellerteater põnevikuga “Canterville’i kummitus”.
Taaskord tulevad ettelugemisele ka värskelt tõlgitud näidendid noorele vaatajale: Rebecca Örtmani “Kivi sinu kõhus” (Rootsi) ja Nathalie Papini “Eikellegimaa” (Prantsuse; koostöös Prantsuse Instituudiga Eestis). Näidendite avalikud lugemised lavastab Maria Usk Valga noortega.
Lastekultuuri seminaril käsitleme teemasid, nagu kuidas me kiusamise ära tunneme, kus me kiusamist kohtame, miks toimub kiusamine, mis toimub kiusajaga ja kiusatavaga, kuidas kiusamist lõpetada, kuidas sellest üle saada, kuidas mitte muutuda kiusatavast kiusajaks, kas ja kuidas kiusajat karistada, milline vabandus on vastuvõetav ja piisav. Seekord on lastekultuuri seminar noorteprogrammi osa, st kohalikud noored saavad kätt proovida seminari ettevalmistamisel ja läbiviimisel.
Festivali ettevalmistav meeskond on Annika Land-Reisser, Maria Usk, Lisette Metsniit, Marek Demjanov, Tõnu Karpov ja Tambet Juzar (Valga Kultuuri- ja Huvialakeskus). Festivali etendused toimuvad Valga Kultuuri- ja Huvialakeskused.
Festival ootab jätkuvalt ka põnevaid pakkumisi erinevate töötubade korraldamiseks Valgas. Selleks ja muudes küsimustes kirjutage aadressil naksfestival@gmail.com

Liitu noore vaataja teatri infokirjaga

Rõõmustav uudis! 📣 Alates märtsist hakkab Eesti Teatri Agentuur koostöös ASSITEJ Eesti keskusega välja andma noore vaataja teatri infokirja. 🧒👧
🎭 Infokiri annab ülevaate lastele ja noortele suunatud uuslavastustest, eesootavatest üritustest ja haridusprogrammidest ning ilmub neli korda aastas. 📧
Liitu uudiskirjaga SIIN, kutsu sõber ja kolleeg ka!


Lembit Ulfsak ja Mikk Mikiver ENSV Riikliku Noorsooteatri lavastuses “Kevade” (1969)

NAKS festivali järelkaja

Vaata videot NAKS 2022 sündmustest Paides ja Türil SIIT.
Loe arvustusi ja kuula intervjuusid festivali tegijatega SIIT.

NAKS ’22 numbrites:
-18 teatrit ja lavastust
-24 etendust Paides ja Türil
-18 töötuba koolides ja lasteaedades Järvamaal (7-lt tegijalt)
-üks näidendilugemine
-üks lastekultuuri seminar
-6 mängupaika
-üle 200 festivaliga seotud inimese
-30 väliskülalist
-1580 teatrikülastust
-420 osalejat töötubades

NAKS 2022 toimus 2. – 5. novembril Paide Muusika- ja Teatrimajas, Wittensteini tegevusmuuseumis, Türi Kultuurikeskuses, Paide Gümnaasiumis, Paide Hammerbecki Põhikoolis ja Paide Hillar Hanssoo Põhikoolis.
Meeskonda kuulusid: Marek Demjanov, Reeli Lonks, Maria Usk, Eleriin Miilman, Lisette Metsniit, Eva Poll, Kaido Rannik, Carmen Seljamaa, Mihkel Viinalass, Sulev Liiva ja Inga Vares.

FOTOD etendustest ja festivalimelust asuvad SIIN (autor Priit Jõesaar) ja SIIN (autor Mart Laul).
Järele saab vaadata lastekultuuri SEMINARI ja NÄIDENDILUGEMIST

Kohtumiseni novembrikuu esimesel nädalal 2023 Valgas ja 2024 Tartus!

Lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” 4. novembril / NAKS 2022

NAKS teatrifestivali raames toimub 4. novembril Paide Gümnaasiumis lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!”

NAKS festivali seminar ”Tähelepanu, laps!” on sündinud ühiskondlike tsivilisatsioonikahjustuste märkamisest ja kultuuri rolli võimalustest laste arengut toetavas tööriistakastis.

Märgates saame me võtta vastutuse ja probleemidega tegeleda. Probleemidega tegeledes saame me aga aina enam vastutust võtta. Teatril on suur potentsiaal toetada lapse arengut – nii teatrietenduste kui muude tegevuste näol. 2022 aasta NAKS festivali eripära on see, et me üksnes ei mängi ja ei räägi lastele ja noortele, vaid kutsume ka noored ise sõna sekka ütlema ja kaasa rääkima sellest, mida nad enda arvates vajavad.

NAKS on sügisel läbi viinud küsitluse Järvamaa 6. – 12. klassi noorte seas ja korraldanud noortega kohtumised, selleks et anda noortele võimalus täiskasvanute kõrval ise enda eest rääkida. NAKS korraldajad soovivad anda hääle ka väljaspool suuremaid keskusi elavatele noortele ja neid teatrimaailma tegevustesse kaasata. Selleks saavad kohalikud noored lisaks etenduste vaatamisele ja vabatahtlikule tööle festivali raames võimaluse osaleda ka noortežürii töös ning modereerida festivali ajal igaõhtuseid vestlusringe lavastajate ja näitlejatega.

NAKS seminar tegeleb laste ja noorte arenguvõimaluste ja vajaduste küsimustega. NAKS seminaril annab noorte kultuurikäsitlusest ülevaate Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Eleriin Miilman. Meie ümber toimuvaid tsivilisatsioonikahjustusi ja nende vastu võitlemise võimaluste üle arutlevad Tartu Uue Teatri ja lapsevanemaks olemise kogemuse põhjal Kadi Rutens, Pimedate Ööde Filmifestivali tegevjuht ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant Mikk Granström, Püha Johannese Kooli looja Liivika Simmul ja kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

NAKS seminari olulisemad küsimused on: Mis jääb lapsepõlvest meile tähtsana meelde? Millises vanuses on lapsed teatud asjadele tundlikud? Mis võib lapsepõlve varastada? Miks nüüd, kui elame oma materiaalselt kõige jõukamat ja võimalusterohkemat aega, kannatavad meie lapsed hingeelu häirete käes? Kuidas noor õpib ja miks ta õpib just seda, mida ta õpib? Mis kasu on õppimisest ja kuidas kultuur aitab õppida? Mis huvitab noort kultuuris ja mis huvitab uurijat noore vaataja teatris? Mida on uuritud, märgatud ja soovitatud viimase 15 aasta jooksul noore vaataja teatri teemalistes lõputöödes? Räägime lastest, kes on kasvanud teatris ning sellest, mis toimub kodus ja koolis.

Vaadates meie särasilmseid lapsi ja andekaid noori nn sotsiaalsete ilmastikunähtuste käes rähklemas, on meil täiskasvanutena võimalus võtta vastutus.

Seminarist on võimalik vaadata ka otseülekannet veebis naksfestival.ee ja tv.postimees.ee vahendusel.

Noore vaataja teatri festival NAKS 2022 toimub 2.-5. novembril Paides ja Türil. Programmiga saab tutvuda festivali kodulehel www.naksfestival.ee.

Seminari ajakava:

Lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” 4. novembril kl 12.00–15.00 Paide Gümnaasiumis

12.00–12.10 AVASÕNAD

12.10–12.40 Tiiu Kuurme “Lapsepõlv kui hoolas aednikutöö”

12.40–13.10 Kadi Rutens “Lastest, kes kasvavad teatris”

13.10–13.30 Eleriin Miilman “Noore (vaataja teatri) huvi”

13.30–14.00 Mikk Granström “Mida noor õpib?”

14.00–14.30 Liivika Simmul “Lapse tähelepanu”

14.30–15.00 Lõpupaneel ja kokkuvõte.

Päeva juhib lavastaja ja seminari peakorraldaja Maria Usk

Novembri alguses toimub Paides teatrifestival NAKS suuremalt kui kunagi varem

PRESSITEADE

ASSITEJ EESTI KESKUS / NAKS FESTIVAL ‘22

04.10.2022

Novembri alguses toimub Paides noorele vaatajale suunatud teatrifestival NAKS suuremalt kui kunagi varem

Rahvusvaheline noore vaataja teatri festival NAKS tuleb taas ja seekord suuremalt kui kunagi varem! 2. – 5. novembril peetakse Eestimaa südames maha suur juubelifestival: ASSITEJ Eesti Keskus 30 & Paide Muusika- ja Teatrimaja 35!

4 päeva, 18 lavastust, 24 etendust noorele vaatajale, õpetajatele, teatriprofessionaalidele, lapsevanematele ja kõigile kultuurisõpradele!

Festivali raames toimub lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” ning iga festivalipäeva lõpus saab kohtuda huvitavate näitlejate ja lavastajatega Paide noorte poolt modereeritud vestlusringides. Esmakordselt viiakse festivali raames läbi kohalikke noori kaasav noorteprogramm! Õpilased saavad osaleda ka töötubades Järvamaa koolides ja lasteaedades ning kuulata värske prantsuse noortenäidendi ettelugemist.

 

Pärast keerulist kovidiaastat ja veebifestivali toimub NAKS taas laval publiku ees, 2.-5. novembril Paides ja Türil. Nelja päeva jooksul jõuavad publikuni kõige uuemad ja mitmekülgsemad etendused lastele ja noortele nii Eestist kui ka välismaalt: Soomest, Slovakkiast, Ukrainast ja Poolast. 

Kaasaegne tsirkus, beebiteater, improvisatsioon, nukuteater, pärimus, tantsu-, visuaal- ja sõnateater, muusika ja noorte osalus. Seda kõike leiabki NAKSi programmist, igale vanusele!

Festival toimub Paide Muusika- ja Teatrimajas, Wittensteini tegevusmuuseumis, Türi Kultuurikeskuses ja kohalikes koolides ja lasteaedades.

Festivalil osalevate esinejate seas on Eesti Noorsooteater, Piip ja Tuut Teater, Kuressaare Teater, Rändteater Vaba Vanker, Ugala Teater, Improteater IMPEERIUM, Soome kaasaegne tsirkus Ilmatila, Rahvusooper Estonia, nukumeister Katanari Slovakkiast, Art Fraction Foundation Poolast, Viimsi Gümnaasiumi teatritrupp EKSPERIMENT ja Paide Teatristuudio, Sandra Lange, Big Wolf Company, Miksteater, Persha vystava Ukrainast, Teoteater, ImproVoc3 ning ZUGA Ühendatud Tantsijad.

4.novembril toimub NAKS festivali raames lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!”. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul pole sellist lapsepõlve nagu täna, kunagi inimkonna ajaloos olnud, seotuna tehnoloogilise arengu ja heaoluga. See on teinud lapsest sõltujad ning tarbijad, kuhu täiskasvanute maailm neid suunab. Laps on aga teistsugune inimene, tema kogemusmaailm, vajadused ja suhtlus välismaailmaga on teistsugused. NAKS 2022 seminaril “Tähelepanu, laps!” arutleme me selle üle, millised on laste ja noorte vajadused, valikuvõimalused ja tegelik elu nende ümber. Räägime sellest, milline on kodu, kooli, kunstikogemuste ja meedia roll ning võimalus toetamaks inimese arengut.

NAKS festivali üks korraldajatest, ASSITEJ Eesti Keskuse juhatuse liige Marek Demjanov on kommenteerinud festivali järgmiselt: “ASSITEJ Eesti Keskus on festivali korraldanud Eesti eri paigus juba üle 15 korra. Sel korral siis Paides. Festivali programmi on hoolega valitud lastele ja noortele suunatud lavastused, mis pakuvad avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Programmist leiab muusika-, sõna-, tantsu-, kaasaegse tsirkuse- ja visuaalteatri lavastusi, mis peegeldavad noore vaataja teatri hetkeseisu nii Eestis kui ka välismaal. Festivali raames korraldame ka lastekultuuri seminari, kus räägime põletavatel teemadel ühiskonnas ning lastele ja noortele tehtava teatri vajalikkusest ja eripärast. Uue algatusena oleme festivali juurde loonud noorteprogrammi, kus noored saavad ise kaasa lüüa ja rääkida neid puudutavatel ning neile olulistel teemadel. Festivali ajal toome Paide lasteni ja noorteni mitmed õpitoad, kus on võimalik piiluda teatritegemise köögipoolele ning ka ise selles kaasa lüüa”

Etenduste ja programmi kirjeldustega on võimalik tutvuda www.naksfestival.ee lehel. Pileteid ja festivalipasse saab soetada Fientast (https://fienta.com/naks-festival). Samuti kuuluvad festivaliprogrammi kaks etendust, näidendilugemine, lastekultuuri seminar ja vestlusringid, mis on publikule tasuta. Näidendilugemist ja seminari saab vaadata ka veebiülekande teel festivali kodulehelt ja Postimehest.

 

Õpetajatele on sissepääs prii! Õpetajapileti saab välja võtta Fientast või kirjutades meiliaadressile naksfestival@gmail.com. Samale meiliaadressile kirjutades saab broneerida kohti lasteaia- ja kooligruppidele. 

Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Paide linn. Festivali koostööpartneriteks on Paide Muusika- ja Teatrimaja, Paide Gümnaasium, Paide Hammerbecki Põhikool, Prantsuse Instituut Eestis, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Türi Kultuurikeskus ja Wittensteini Tegevusmuuseum. Festivali korraldab ASSITEJ Eesti Keskus.

****

Kontakt:
Marek Demjanov (kunstiline juht)
Tel: 5058876
Reeli Lonks (projektijuht)
Tel: 56629410
assitejeesti@gmail.com

Intervjuusoovide puhul võtke ühendust:
Eva Poll, kommunikatsiooni- ja turunduspraktikant
Tel: 55577420
E-mail: naksfestival@gmail.com

www.naksfestival.ee

Muljeid Bibu festivalilt Helsingborgist

BIBU – festival, mis liigutas

Olen väga tänulik võimaluse eest külastada selle aastast Bibu festivali Rootsis ning saada osa Assitej iga-aastasest kokkusaamisest. 

Festivali programm oli väga mahukas ning pea kõik nähtud etendused ja kuulatud ettekanded kõnetasid väga. Festivali alapealkiri “Leave no one behind.” oli sügava sisuga ning selle sõnumi kohalolu oli igas lavastuses selgelt nähtav. Oleme Zuga Ühendatud Tantsijatega aastaid pidanud väga oluliseks laste ja noorte kaasamist oma lavastustesse. Selleaastasel Bibu festivalil nägin aga publiku kaasamist täiesti uuel tasandil. Etenduses “Do as I say“, mis tegeles sügavalt koolikiusamise teemadega oli kogu publik terve etenduse ka ise nö laval ning liikus koos tantsijatega. See oli pisarateni liigutav lugu ning igaüks pidi südametunnistuse järgi valima ehkki valik ei olnud algul selgelt nähtav. Kõiki tegevusi sooritati käskluste järgi. Teine lavastus, kus publik etenduses liikujateks oligi, oli aga rõõmsameelne silent disco laadne kogemus, kus tuli lõbusa muusika saatel täita erinevaid ülesandeid ning nõnda moodustus 30 minutit kestev etendus vaid osalejate/vaatajate enda tegutsemismustritest ja liikumistest. 

Kõige sügavama kunstilise terviku ja suurepärase absurditeatri elamuse pakkus aga Uus-Meremaa tantsijate esitatud “Shel We“. Eestis harva nähtav keskealistest meestest koosnev, suurepäraselt liikuvate meeste grupp esitas pealtnäha mängulise ja võluvalt absurdse loo, mis liigutas, naerutas ja pani ka teistkordselt vaatamisel õhku ahmima. 

Suurepärane oli rahvusvahelise noorte grupi kooslus, kes erinevatel teemadel arutledes ja etendusi vaadates said oma maad esindada ning kindlasti said rikkaliku kogemuse nii sõnumiloojana/ toojana kui vaatajana. Kogu festivali korraldus oli ladus, sisu väga mitmekihiline ja omavahel põimunud tervik.

Kärt Tõnisson (ZUGA Ühendatud Tantsijad)

*

17. – 22. mail 2022 külastasin noore vaataja teatri ülevaatefestivali Bibu 2022 Rootsis. Viie Rootsis oldud päevaga vaatasin ära 12 etendust, pidasin kõne Lõuna-Eesti väikekeeltest, nende minevikust ja hetkeolukorrast ning andsin ülevaate nendes keeltes tehtavast teatrist.

Tänavuaastase Bibu festivali teema oli „Leave no one behind“ , mis tähendab, et lisaks lastele ja noortele tehtavale lavastustele juhtis festival tähelepanu erivajadustega lastele ja noortele mõeldud teatrile, põliskultuuridele ja põliskeeltest tehtavale teatrile ning keskkonnateemadele.

Minu jaoks oli festivalil kõige uudsem professionaalne erivajadustega noortele ja lastele mõeldud teater, mis ei alahinda vaatajat, vaid viib ta sensoorsetele ja füüsilistele rännakutele. Kui meil on erivajadustega laste ja noorte kultuurikogemus riigijuhtide viimaste prioriteetide hulgas, siis Rootsi on selles valdkonnas meist tõenäoliselt valgusaastate kaugusel. Nägin viiest erivajadustega noortele mõeldud lavastusest kahte, millest kirjutan siinkohal ka pikemalt. Folkteatern Gävleborg/ Projekt Scen:se lavastus „Stranden“ (tlk rand) pakub sensoorset (tajudele, tunnetusele mõjuvat) osalusteatrit 4-6 sügava puudega noorele. Iga osaleja jaoks oli ka oma näitleja, kes tegeles ühe konkreetse noorega. Noortel oli lisaks kaasas ka isiklik kasvataja-abistaja. Suvisest mere äärest käigust inspireeritud lavastus puudutas noorte meeli läbi muusika – näitlejad laulsid, mängisid erinevaid muusikainstrumente, lõid olemasolevate vahenditega helisid ja rütme; visuaalia – saal oli kujundatud rannakohvikuks; igal osalejal oli oma lauake, mille sisse oli ehitatud läbipaistev kauss, kuhu valati vett ja mida valgustati erinevate värvidega; lavakardinatele projitseeriti rahulik õhtune meri päikeseloojangu taustal; tunnetus – osalejad said tunnetada erinevaid materjale nagu vesi, mullid, liiv jne. Lavastus erines kõigest, mida olen seniajani näinud ning üsna ruttu sain aru, et ma ei saa sellele läheneda nö tavavaataja seisukohalt. Ma ei saa otsida konkreetset lugu, hinnata näitlejate mängu ega kunstilist sooritust, kuid ma nägin, kuidas muidu omas maailmas olnud noored hakkasid ilmete ja žestide kaudu reageerima, mitmed neist naersid/ naeratasid, hakkasid välismaailmaga kontakti võtma ja see on väga oluline kordaminek.

Teine erivajadustega noortele mõeldud lavastust oli Barrowland Balleti „Playful Tiger“, mis on tantsu- ja osaluslavastus autistlikele noortele. Lavastus kõneles kaasaegse tantsu keeles loo tiigriperekonnast, kus toimetas isepäine tiigritüdruk. Nii sellel kui eelnevalt kirjeldatud lavastusel puudus klassikaline lava ja saal – jaotus, black-boxi ehitatud lavaruumis toimetasid koos nii tantsijad kui ka osalejad. Minu jaoks oli uskumatu see, kui kiiresti said tantsijad noortega kontakti, arvestades, et samaaegselt tantsisid nad tiigriperekonna lugu. Hiljem toimunud vestluses kõnelesid lavastaja ja tantsijad, et nad võtavad palju liigutusi noorte endi (sund)liigutuste pealt, hakkavad neid kopeerima ja nõnda saavutavad omalaadse ühisosa. Taolised vestlused loomingulise meeskonnaga on väga inspireerivad, lisaks tekib mõistmine nende tööprotsessidest ja -loogikast. Sain teada, kui palju eeltööd eelneb tegelikult taolise lavastuse loomisele. Lavastusmeeskond töötab kõrvuti autismispetsialistidega, neil on iganädalased kohtumised ühe kindla noortegrupiga, kus samm-sammult katsetatakse, milline lähenemine töötab, milliseid liikumised autistlikele noortele mõjuvad, millised võiksid neid hirmutada ja eemale peletada. Ka selle lavastuse puhul oli igal noorel kaasas oma kasvataja-abistaja, kes vajadusel füüsiliselt sekkus.

Ühe osa festivalist moodustasid ka põlisrahvaste pärimuslavastused. Nägin kuuest lavastusest nelja. Festivalil osalenutest põlisrahvastest on meile kõige lähemal saamid. Katarina Skar Lisa lavastus „The Underwater Girl“ põhineb meresaami muinasjutul veealusest tütarlapsest. Lavastus ühendas installatsiooni ja story-telling (lugude jutustamine) meetodi. Ameerika põlisrahvaid esindas Red Sky Performance lavastus „Mistatim“, kus metsiku hobuse taltsutamisel sõbrunevad indiaani tüdruk ja kohalik noormees. Tugevate värvidega räägitakse Ameerika põlisrahvaste keerulisest minevikust ja oma keele alalhoidmise olulisusest. Minu jaoks olid idee ja lähtekohad õiged, kuid ma ei suutnud heaks kiita kooliteaterlikku vormi. Uuendusliku vormi, visuaalse teostuse ja pärimusliku sisu ühendasid omavahel Austraalia põlisrahvaste esindaja „Insite Arts and Compagnia TPO“ lavastus „Saltbush“ , mis kutsub lapsed avastama Austraalia maastikku ja pärimuslugusid. Tegemist on tantsulavastusega, mis kasutab lugude jutustamise ja kaasava liikumise meetodeid. Minu jaoks oli põnev, kuidas pärimusele saab läheneda nõnda interaktiivsel moel. Tihtipeale seostame pärimust millegi arhailise ja maavillasena, kuid „Saltbushi“ lavaruumi keskel oli valge tantsupõrand, kuhu projitseeriti aborigeenide sümboleid ja maastikke ning kutsuti publikut neil maastikel liikuma, lisades liikumistesse mängulisi ja võistluslikke elemente. Kõige põnevamaks pärimuslavastuseks oli Uus-Meremaa põlisrahva maooride Le Moana Dance tantsulavastus „Shell We“. Tegemist oli vaimuka lavastusega, kus meisterlikult koreografeeritud tantsustseenid vaheldusid absurdihõnguliste teatraalsemate vahepaladega. Kindlasti ei saaks seda liigitada klassikaliseks pärimuslavastuseks, vaid pärimusest või pärimusliikumisest kergelt inspireeritud lavastuseks. Mind paelus kõige enam täpne, maskuliinne ja jõuline rühmakoreograafia.

Festival pani mind mõtlema, kui hädasti vajaksime laste- ja noortelavastusi, mis õpetaksid meie oma väikekeeli ja -kultuure, näiteks võro, seto või mulgi keelt. Bibu festival näitas, kui palju erinevaid meetodeid ja vorme on taolise idee realiseerimiseks olemas. Pärimus on justkui rikkalik varaait, mille uksi me millegipärast kiivalt oma pisemate eest suletult hoiame.

Maailmas tehakse vapustavalt eriilmelist teatrit ja kutsun üles kõike seda kogema, sellest inspireeruma ja uusi lavastusi looma. Kõik nähtud (pärimus)lavastused rõhutasid, kui oluline on kogukond, oma keel ja oma kultuur. Aga esmalt ikka kogukonna-, ühtehoidmise tunne, sest ühtehoidmisega saab palju suuri tegusid teha.

Helena Kesonen (Taarka Pärimusteater)

*

Noorteprogramm:

Minul avanes ootamatu võimalus festivalist osa võtta tänu Põhja-Balti noorteresidentuurile, mis samuti festivalist ühe pisikese osa moodustas. Residentuur ühendas Skandinaavia ja Baltimaade noori vanuses 14–20. Enamikust riikidest oli esindajaid kaks, Rootsist veidi enam ning eraldi oli esindatud ka saami rahvas. Eestist oli minuga koos residentuuris veel Marta Liise Demjanov VHK Püha Miikaeli koolist. Viie päeva jooksul saime selle kireva seltskonnaga näha väga eripalgelisi etendusi ning üht seminari, samuti pidasime ise kaks aruteluringi: ühe jätkusuutlikkusest, teise nähtud etendustest.

Meie enda arutelul kõlanud mõtetest väärib väljatoomist ehk üks: kliimamuutus ning keskkonnale tehtav kahju on väga kurb ja sageli kurnav teema. Ei jaksa alati kuulata, kuidas tulevik tules lõõmavat ning et tegelikult pidanuks juba ammu-ammu totaalse muutumise ette võtma, ja kõike muud analoogset. Mitte et taolised väited tõele ei vastaks – enamasti nad seda siiski kahjuks teevad. Lihtsalt neile aktiivselt ja pidevalt mõelda on üsna raske, võib-olla isegi halvavalt raske. On vaja mingisugust tasakaalustavat positiivset jõudu, mis inspireeriks pingutama (mitte ei kohutaks). Ehk võiks just siin peituda teatri roll kliimamuutuse kontekstis – meenutada, mille nimel kogu võitlus käib. Jätkusuutlik saab olla ainult süsteem, mis on kestmisvõimeline ka kõige sügavamal inimlikul tasandil. Kui väsime end päästmast, ei päästa meid keegi.

Festivali tase oli mulle, küll piiratud (festivali)kogemusega teatrivaatajale tõesti vapustavalt hea. Oma õhulise kerguse ning unenäolise visuaaliga oli eriline elamus tsirkuseetendus „Moln“ (Kompani Giraf). Tükk lähtus rootsi möödunud sajandi luuletaja Katrin Boye samanimelisest luuletusest. Luuletuses unistab autor pilvena maailma kohal heljumisest, argimuresid üksnes kaugelt seirates – see meeleolu on etenduses suurepärase täpsusega edasi antud. Linnateatri suures saalis oli loodud kummastav maastik, kus veidi futuristlikud tänavalambid väänlevad üles lae poole, põrandal on aga iga nelja artisti kohta üks väike majaplokk – nihkes perspektiiv.

Üks armas väike vahepala oli ka nukuetendus „Snö“, kus kahe näitleja koosmängus sündis pisikeses ruumis terve arktiline maastik. Tükk oli siiras, olgugi mitte kuigi enneolematu. Siiski jäid meelde mitmed hetked: piiksuva elektroonilise muusika mõnusasse rütmi sobituv tants hiirenukkudega või põdravasika kõrva märgistamine. Samuti oli vahva lahendus, mis pani osa lavast lume moodi krudisema, kui sellele astuda. Näitlejate otsene kontakti loomine publikuga enne etendust tegi saali kuidagi kodusekski.  

Konkurentsitult meeldejäävaimaks elamuseks sai aga lavastus „Shel we“. Ka see etendus oli inspireeritud kirjandusest, ameerika kirjaniku Shel Silversteini loomingust. Uus-Meremaa tantsutrupi Le Moana Dance töö oli vaimustav nii tehnilise kontrolli ja täpsuse kui ka mõnusalt absurdimaigulise sisu poolest. Kuus meest laval esitasid ülima tundlikkusega tunni aja jooksul kõige fantastilisemaid stseene ja stseenikatkeid, kehastades kord puud, kord kaklevaid hirvi, küll seilates taskulambimerel või lugedes mingite teadmata juhiste järgi tuhandeid samme, et maha poetada üksainus sulg, kõige taustaks kõlamas klassikaline muusika. Eestis nähtust meenutas etendus ehk enim Renate Keerdi lavastusi, eriti „Valgete vete sina“. 

Kogu festivali suurim avastus – nii minu kui mitmete jaoks, kellega rääkisin – oli tõsiasi, et lastele tehtud teater ei pruugi sugugi igav olla. Kohati võib see olla isegi inspireerivam kui n-ö vanusegrupile sobiv teater. Üks noor taanlane tunnistas arutelu käigus siiralt: „Ma olen nii väsinud noorte teemadest. Aina identiteet, seksuaalsus, narkootikumid …“ Tõepoolest, ka noored tahavad näha mängulist ja visuaalselt ilusat teatrit. Inspiratsiooni gümnaasiumiõpilasena vahelduseks uuesti ka mõnd lasteetendust väisata sain mina Helsingborgist küll.

On olemas lasteteater, mis läheb korda ka neile, kes sihtgrupist ammu välja kasvanud. Veidi enesekeskselt võiks just seda heaks lasteteatriks pidada.

Ellen Marigold Roper (Tallinna Reaalkool, 11a klassi õpilane) (kogemuslugu Õpetajate Lehes)

*

Noorteprogramm:

Mul avanes võimalus võtta osa rahvusvahelisest Bibu teatrifestivalist, mis toimus Helsingborgis. Veetsin selles imearmsas linnas 5 päeva ja sisustasin oma päevi teiste omavanuste Balti – ja Skandinaaviamaade noortega etendusi vaadates ja linna avastades. Käisime kliimateemat puudutavatel seminaridel ja vaatasime nii tantsulisi kui sõnalisi etendusi. Festivali käigus viisime ka ise läbi kaks seminari, kus peegeldasime täiskasvanutele oma vaatenurki ja rääkisime vähemusrahvustest.

Selle lühikese ajaga moodustus meie umbes 20 liikmelisest erinevatest isiksustest koosnevast grupist pere, kellega leidsime ühise meele. Meid kõiki vaevas üks ja sama teema – kliima soojenemine ja loodusreostus. Lootustandev ja isegi lohutav oli istuda nende noortega seal laval ja tunda, et ma polegi üksi. Neid, kes otsivad lahendusi ja on valmis sajaga panustama on veel. Mulle jäi tunne, et lahkudes võtsid kõik kaasa mingi salapärase jõu võtta ette midagi suurt ja olla avatud lahendustele. Tänu nende noortega tekkinud aruteludele tekkis palju ideid, kuidas meie Eestit paremaks muuta ja kuidas nii mõnestki riigist saaks eeskuju võtta. 

Lisaks sellele, et meid ühendas seal Helsingborgis ühine huvi keskkonnahoiu vastu, ühendas meid ka teater ja loov eneseväljendus. Bibu festival tõi meid kokku, et mõelda natuke ka teatri jätkusuutlikusele.

Festival motiveeris külastajaid tarbima ja liikuma keskkonnasõbralikult ja enamus repertuaari valitud etendused puudutasid jätkusuutlikkust ja keskkonnahoidu.

Etendus, mis mulle enim silma jäi oli nimega ,,Shel We” (esitajateks oli meeste tantsutrupp Uus-Meremaalt). See oli justkui lühi-etüüdidest koosnev tervik. Igat etüüdi võisid tõlgendada üksikuna, aga võis ka vaadata neid kõiki koos ja siis panna kokku lugu. See oli lugu, mis jutustati sulle näidates vaid mõne minutilisi hetki. Nagu rändaksid kellegi minevikus ja vaataksid tema mälestusi. Näitlejad andsid lugu edasi nii südamest ja nii sajaga, et peale etenduse lõppu oli minus nagu tunnete ilutulestik ja kuna etenduses oli palju tantsu, tundsin kuidas ka minu käed ja jalad tahtsid tõusta ja tantsida. Näitlejad jagasid vaatajatega oma energiat ja seda kõike läbi maitseka huumori. “Shel We” oli nii isiklik ja vaba, et puudutas mind ja ilmselt ka teisi minu ümber, sest esinejad saadeti lavalt palava aplausiga.

“Shel We” polnud ainus etendus, mis mulle silma jäi, ka lavastus nimega ,,Playful Tiger”, mis oli suunatud puuetega lastele jäi tugevalt meelde. Lavale kukutati ämbritest mandariine ja lava oli justkui puur mille ümber olid tõmmatud nöörid, mille vahelt sai läbi käia – see sümboliseeris minu jaoks teistmoodi laste elu, nagu puuris, aga samal ajal on selles puuris piisavalt suured augud, sest alati võimalus sellest välja ronida. Lastel tekkis võimalus olla oma erilisustest vaatamata näitlejatena laval ja publik sai jälgida, kuidas igaüks neist säras ja lava avastas. Liikumine lavale ja lavalt maha oli vaba – tulid ja läksid millal tahtsid. 

Kokkuvõttes teatrielamus Helsinborgis jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest see kõik tundus tõesti midagi täiesti teistsugust Eestis kogetust. Ja võibolla saigi mulle Helsingborgis kõige rohkem selgeks see, et vähem on rohkem, eriti teatris.

Marta Liise Demjanov (VHK Püha Miikaeli Kool, 9. klassi õpilane)

*

Teater erivajadustega noortele. Vaatasin festivalil 17 lavastust, ent keskendun viiele, millest moodustus alaprogramm erivajadustega noortele. Arvan, et sellistest lavastustest, nende tegemise faktist ja sellest, kuidas neid tehakse, on Eestis kõige rohkem õppida. Kultuurikomisjoni esimees Magnus Lunderquist meenutas festivali avades publikule: „Lapsepõlv ilma kultuurita pole lapsepõlv. See tähendaks maagilisest maailmast väljaarvamist. Võimalus kultuurist osa saada peab olema kõigil lastel, sõltumata päritolust, pere majandusolukorrast või erivajadusest.“

Neist lavastustest kolm olid autismi­spektri häiretega lastele ja noortele, ühe sihtrühm oli tserebraalparalüüsiga lapsed ning ühes osalesid autismispektri häirega lapsed ise. Kui viimane välja arvata, siis mängitakse selliseid lavastusi enamasti korraga kõige rohkem kuuele lapsele, kellega on kaasas saatjad (hooldaja või lapsevanem). Nagu arvata võib, on nende väljatoomiseks ja mängimiseks vaja nii motivatsiooni kui ka tavapärasest suuremat toetust. Tavaolukorras minusuguseid saali ei lubata, sest laste vaatamiskogemust segavad ka võimalikult neutraalselt pisut eemalt toimuvat jälgivad täiskasvanud. Näitlejad-lavastajad rääkisid vestlusringides, et etenduse andmine ja vastuvõtt on sellises olukorras tõepoolest keerulisem, ent see, mida saali lubatud täiskasvanud näevad, on nende silmaringi laiendamiseks lihtsalt nii tähtis.

Tean seda omal nahal varasemast kogemusest. Šoti trupi Barrowland Ballet lavastust „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“), mis kuulus ka seekord kavva, nägin esimest korda kolme aasta eest Norras. See on üks mõjusamaid teatri­kogemusi minu elus. Tegemist on oivalise tantsulavastusega ja seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti. Lavastus on praeguseks jõudnud paljudesse riikidesse ja on lootust, et see jõuab kunagi ka Eestisse.

Lavastus „Ma olen aeg, ma olen ruum – sensoorne avastusretk“ („I am time, I am space – a sensory journey of dis­covery“) on lavateekond, mis mõeldud eri vanuses ja vajadustega inimestele. Festivali täiskasvanud publikule öeldi enne etendust, et fookus on igal juhul lastel, teistele on see eelkõige privileeg olla koos nendega samas ruumis, et mõista, mida selline töö tähendab. Lisbeth Hagermani lavastuses suunasid tantsijad lapsed õrnalt ja sõbralikult uurima ruumi, mis on täidetud erisuguse teks­tuuriga materjalide, valgusmängu ja helidega. Kõrvaltvaatajana tekkis veider ja pisut vastuoluline positsioon, sest vaatlusobjektiks oli tahes või tahtmata saanud ka lavastuse sihtrühm. Raske oli eirata teekonda, mis etenduse jooksul publikuga aset leidis. Ka algul arglikud lapsed tulid etenduse lõpuks toimuvaga kaasa. Vähemalt ühele lapsele oli etendusolukord algusest peale siiski liiast ja ta lahkus ruumist, ent selle võimalusega arvestatakse.

Eeldus: publik mõistab kõike. Tim Webbi lavastuses „Rand“ („Stranden“) lõid näitlejad maailma, mille kontseptsiooni keskmes on rannakohvik. Lavastus on mõeldud tserebraalparalüüsiga lastele ja noortele. Saalis olid kuus last ja nende hooldajad, ülejäänud publik istus taas eemal, et võimalikult vähe segada. Mängiti ruumitaju, puudutuste, maitsete, kuulmise ja visuaaliga. Etenduse lõpetas stseen, kus iga noort filmiti ja näidati ekraanil. Peale selle tehti igaühele nimeline sisse- ja väljajuhatus laulude kujul. Kuna see tundus esimese hooga päris intensiivne, uurisin näitleja Eva von Hofstenilt põhjusi. Ta selgitas, et kaamera või mõnikord ka peegli abil etenduse käigus noortele tähelepanu pööramise taga on eesmärk tugevdada noorte enesetaju. Enese positsioneerimine ruumis, enda defineerimine on eesmärgid, milleni püütakse jõuda. Nagu teistes lavastustes, millest räägin, pärinevad ka „Rannas“ loodud vahendid pikemast tööprotsessist, mille käigus on põhjalikult uuritud, milline lähenemine toimib kõige paremini.

(…)

Vestlustes lavastuste autoritega kippus üks motiiv korduma: nad kinnitasid, et pärast etendusi ütlevad õpetajad ja hooldajad, et lapsed leidsid etenduse ajal näitlejate ja laval toimuvaga kontakti moel, mida nad kunagi varem teinud ei ole. See, et etendajad saavutavad umbes poole tunni jooksul lastega hämmastava kontakti, oli kõigile saalis viibinuile silmaga näha.

(…)

Loodan, et see aeg seisab peagi ees, sest noori, kellele mängida ja kelle elu võiksid sellised lavastused puudutada, jagub. Mõistagi eeldab see nii teatri­tegijaid, kellele teema korda läheb, kui ka kultuuriministeeriumi, aga miks mitte ka kohalike omavalitsuste huvi, et selliseid ettevõtmisi rahastada. Nii-öelda pingevabad lavastused eeldavad põhjalikku eeltööd, saalis on aga korraga vähe inimesi. Seega nõuab see kõik aega, raha, huvi ja energiat. Aga kui näha, millise kontakti saavutavad sellistes lavastustes näitlejad lastega, on selge, et tagasi saab sealt rohkem. Kultuur ei peaks olema enamikule, vaid kõigile ligipääsetav. Kas meieni ikka on jõudnud mõttemaailm, et kedagi ei või jätta välja, kedagi ei tohi jätta maha?

Keiu Virro (festivali arvustus Sirbis)

Suvekool Koolimäel: ASSITEJ Eesti Keskus 30!

Juunikuu alguses tähistasime Koolimäel Teatriliidu loomemajas ASSITEJ Eesti 30ndat sünnipäeva koos meeleoluka suvekooli ja üldkoosolekuga. Juttu jätkus kauemaks, meenutusi ja pajatusi ASSITEJ Eesti algusaegadest (1992. aastast), paljudest meeldejäävatest festivalidest kodu- ja välismaal ning noore vaataja teatri olevikust ja tulevikust.
Suur aitäh Siret Campbellile meiega liitumast, praktilise näidendikirjutamise töötoa eest!
Aitäh kõigile uutele tulijatele ning suur kummardus vanade olijate ees, kes aastate jooksul on keskuse loomisesse ja arendamisesse panustanud! Pidustustega jätkame novembrikuu alguses NAKS festivalil Paides.