Rubriik: Uudised

Lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” 4. novembril / NAKS 2022

NAKS teatrifestivali raames toimub 4. novembril Paide Gümnaasiumis lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!”

NAKS festivali seminar ”Tähelepanu, laps!” on sündinud ühiskondlike tsivilisatsioonikahjustuste märkamisest ja kultuuri rolli võimalustest laste arengut toetavas tööriistakastis.

Märgates saame me võtta vastutuse ja probleemidega tegeleda. Probleemidega tegeledes saame me aga aina enam vastutust võtta. Teatril on suur potentsiaal toetada lapse arengut – nii teatrietenduste kui muude tegevuste näol. 2022 aasta NAKS festivali eripära on see, et me üksnes ei mängi ja ei räägi lastele ja noortele, vaid kutsume ka noored ise sõna sekka ütlema ja kaasa rääkima sellest, mida nad enda arvates vajavad.

NAKS on sügisel läbi viinud küsitluse Järvamaa 6. – 12. klassi noorte seas ja korraldanud noortega kohtumised, selleks et anda noortele võimalus täiskasvanute kõrval ise enda eest rääkida. NAKS korraldajad soovivad anda hääle ka väljaspool suuremaid keskusi elavatele noortele ja neid teatrimaailma tegevustesse kaasata. Selleks saavad kohalikud noored lisaks etenduste vaatamisele ja vabatahtlikule tööle festivali raames võimaluse osaleda ka noortežürii töös ning modereerida festivali ajal igaõhtuseid vestlusringe lavastajate ja näitlejatega.

NAKS seminar tegeleb laste ja noorte arenguvõimaluste ja vajaduste küsimustega. NAKS seminaril annab noorte kultuurikäsitlusest ülevaate Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Eleriin Miilman. Meie ümber toimuvaid tsivilisatsioonikahjustusi ja nende vastu võitlemise võimaluste üle arutlevad Tartu Uue Teatri ja lapsevanemaks olemise kogemuse põhjal Kadi Rutens, Pimedate Ööde Filmifestivali tegevjuht ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant Mikk Granström, Püha Johannese Kooli looja Liivika Simmul ja kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

NAKS seminari olulisemad küsimused on: Mis jääb lapsepõlvest meile tähtsana meelde? Millises vanuses on lapsed teatud asjadele tundlikud? Mis võib lapsepõlve varastada? Miks nüüd, kui elame oma materiaalselt kõige jõukamat ja võimalusterohkemat aega, kannatavad meie lapsed hingeelu häirete käes? Kuidas noor õpib ja miks ta õpib just seda, mida ta õpib? Mis kasu on õppimisest ja kuidas kultuur aitab õppida? Mis huvitab noort kultuuris ja mis huvitab uurijat noore vaataja teatris? Mida on uuritud, märgatud ja soovitatud viimase 15 aasta jooksul noore vaataja teatri teemalistes lõputöödes? Räägime lastest, kes on kasvanud teatris ning sellest, mis toimub kodus ja koolis.

Vaadates meie särasilmseid lapsi ja andekaid noori nn sotsiaalsete ilmastikunähtuste käes rähklemas, on meil täiskasvanutena võimalus võtta vastutus.

Seminarist on võimalik vaadata ka otseülekannet veebis naksfestival.ee ja tv.postimees.ee vahendusel.

Noore vaataja teatri festival NAKS 2022 toimub 2.-5. novembril Paides ja Türil. Programmiga saab tutvuda festivali kodulehel www.naksfestival.ee.

Seminari ajakava:

Lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” 4. novembril kl 12.00–15.00 Paide Gümnaasiumis

12.00–12.10 AVASÕNAD

12.10–12.40 Tiiu Kuurme “Lapsepõlv kui hoolas aednikutöö”

12.40–13.10 Kadi Rutens “Lastest, kes kasvavad teatris”

13.10–13.30 Eleriin Miilman “Noore (vaataja teatri) huvi”

13.30–14.00 Mikk Granström “Mida noor õpib?”

14.00–14.30 Liivika Simmul “Lapse tähelepanu”

14.30–15.00 Lõpupaneel ja kokkuvõte.

Päeva juhib lavastaja ja seminari peakorraldaja Maria Usk

Novembri alguses toimub Paides teatrifestival NAKS suuremalt kui kunagi varem

PRESSITEADE

ASSITEJ EESTI KESKUS / NAKS FESTIVAL ‘22

04.10.2022

Novembri alguses toimub Paides noorele vaatajale suunatud teatrifestival NAKS suuremalt kui kunagi varem

Rahvusvaheline noore vaataja teatri festival NAKS tuleb taas ja seekord suuremalt kui kunagi varem! 2. – 5. novembril peetakse Eestimaa südames maha suur juubelifestival: ASSITEJ Eesti Keskus 30 & Paide Muusika- ja Teatrimaja 35!

4 päeva, 18 lavastust, 24 etendust noorele vaatajale, õpetajatele, teatriprofessionaalidele, lapsevanematele ja kõigile kultuurisõpradele!

Festivali raames toimub lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!” ning iga festivalipäeva lõpus saab kohtuda huvitavate näitlejate ja lavastajatega Paide noorte poolt modereeritud vestlusringides. Esmakordselt viiakse festivali raames läbi kohalikke noori kaasav noorteprogramm! Õpilased saavad osaleda ka töötubades Järvamaa koolides ja lasteaedades ning kuulata värske prantsuse noortenäidendi ettelugemist.

 

Pärast keerulist kovidiaastat ja veebifestivali toimub NAKS taas laval publiku ees, 2.-5. novembril Paides ja Türil. Nelja päeva jooksul jõuavad publikuni kõige uuemad ja mitmekülgsemad etendused lastele ja noortele nii Eestist kui ka välismaalt: Soomest, Slovakkiast, Ukrainast ja Poolast. 

Kaasaegne tsirkus, beebiteater, improvisatsioon, nukuteater, pärimus, tantsu-, visuaal- ja sõnateater, muusika ja noorte osalus. Seda kõike leiabki NAKSi programmist, igale vanusele!

Festival toimub Paide Muusika- ja Teatrimajas, Wittensteini tegevusmuuseumis, Türi Kultuurikeskuses ja kohalikes koolides ja lasteaedades.

Festivalil osalevate esinejate seas on Eesti Noorsooteater, Piip ja Tuut Teater, Kuressaare Teater, Rändteater Vaba Vanker, Ugala Teater, Improteater IMPEERIUM, Soome kaasaegne tsirkus Ilmatila, Rahvusooper Estonia, nukumeister Katanari Slovakkiast, Art Fraction Foundation Poolast, Viimsi Gümnaasiumi teatritrupp EKSPERIMENT ja Paide Teatristuudio, Sandra Lange, Big Wolf Company, Miksteater, Persha vystava Ukrainast, Teoteater, ImproVoc3 ning ZUGA Ühendatud Tantsijad.

4.novembril toimub NAKS festivali raames lastekultuuri seminar “Tähelepanu, laps!”. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul pole sellist lapsepõlve nagu täna, kunagi inimkonna ajaloos olnud, seotuna tehnoloogilise arengu ja heaoluga. See on teinud lapsest sõltujad ning tarbijad, kuhu täiskasvanute maailm neid suunab. Laps on aga teistsugune inimene, tema kogemusmaailm, vajadused ja suhtlus välismaailmaga on teistsugused. NAKS 2022 seminaril “Tähelepanu, laps!” arutleme me selle üle, millised on laste ja noorte vajadused, valikuvõimalused ja tegelik elu nende ümber. Räägime sellest, milline on kodu, kooli, kunstikogemuste ja meedia roll ning võimalus toetamaks inimese arengut.

NAKS festivali üks korraldajatest, ASSITEJ Eesti Keskuse juhatuse liige Marek Demjanov on kommenteerinud festivali järgmiselt: “ASSITEJ Eesti Keskus on festivali korraldanud Eesti eri paigus juba üle 15 korra. Sel korral siis Paides. Festivali programmi on hoolega valitud lastele ja noortele suunatud lavastused, mis pakuvad avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Programmist leiab muusika-, sõna-, tantsu-, kaasaegse tsirkuse- ja visuaalteatri lavastusi, mis peegeldavad noore vaataja teatri hetkeseisu nii Eestis kui ka välismaal. Festivali raames korraldame ka lastekultuuri seminari, kus räägime põletavatel teemadel ühiskonnas ning lastele ja noortele tehtava teatri vajalikkusest ja eripärast. Uue algatusena oleme festivali juurde loonud noorteprogrammi, kus noored saavad ise kaasa lüüa ja rääkida neid puudutavatel ning neile olulistel teemadel. Festivali ajal toome Paide lasteni ja noorteni mitmed õpitoad, kus on võimalik piiluda teatritegemise köögipoolele ning ka ise selles kaasa lüüa”

Etenduste ja programmi kirjeldustega on võimalik tutvuda www.naksfestival.ee lehel. Pileteid ja festivalipasse saab soetada Fientast (https://fienta.com/naks-festival). Samuti kuuluvad festivaliprogrammi kaks etendust, näidendilugemine, lastekultuuri seminar ja vestlusringid, mis on publikule tasuta. Näidendilugemist ja seminari saab vaadata ka veebiülekande teel festivali kodulehelt ja Postimehest.

 

Õpetajatele on sissepääs prii! Õpetajapileti saab välja võtta Fientast või kirjutades meiliaadressile naksfestival@gmail.com. Samale meiliaadressile kirjutades saab broneerida kohti lasteaia- ja kooligruppidele. 

Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Paide linn. Festivali koostööpartneriteks on Paide Muusika- ja Teatrimaja, Paide Gümnaasium, Paide Hammerbecki Põhikool, Prantsuse Instituut Eestis, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Türi Kultuurikeskus ja Wittensteini Tegevusmuuseum. Festivali korraldab ASSITEJ Eesti Keskus.

****

Kontakt:
Marek Demjanov (kunstiline juht)
Tel: 5058876
Reeli Lonks (projektijuht)
Tel: 56629410
assitejeesti@gmail.com

Intervjuusoovide puhul võtke ühendust:
Eva Poll, kommunikatsiooni- ja turunduspraktikant
Tel: 55577420
E-mail: naksfestival@gmail.com

www.naksfestival.ee

Muljeid Bibu festivalilt Helsingborgist

BIBU – festival, mis liigutas

Olen väga tänulik võimaluse eest külastada selle aastast Bibu festivali Rootsis ning saada osa Assitej iga-aastasest kokkusaamisest. 

Festivali programm oli väga mahukas ning pea kõik nähtud etendused ja kuulatud ettekanded kõnetasid väga. Festivali alapealkiri “Leave no one behind.” oli sügava sisuga ning selle sõnumi kohalolu oli igas lavastuses selgelt nähtav. Oleme Zuga Ühendatud Tantsijatega aastaid pidanud väga oluliseks laste ja noorte kaasamist oma lavastustesse. Selleaastasel Bibu festivalil nägin aga publiku kaasamist täiesti uuel tasandil. Etenduses “Do as I say“, mis tegeles sügavalt koolikiusamise teemadega oli kogu publik terve etenduse ka ise nö laval ning liikus koos tantsijatega. See oli pisarateni liigutav lugu ning igaüks pidi südametunnistuse järgi valima ehkki valik ei olnud algul selgelt nähtav. Kõiki tegevusi sooritati käskluste järgi. Teine lavastus, kus publik etenduses liikujateks oligi, oli aga rõõmsameelne silent disco laadne kogemus, kus tuli lõbusa muusika saatel täita erinevaid ülesandeid ning nõnda moodustus 30 minutit kestev etendus vaid osalejate/vaatajate enda tegutsemismustritest ja liikumistest. 

Kõige sügavama kunstilise terviku ja suurepärase absurditeatri elamuse pakkus aga Uus-Meremaa tantsijate esitatud “Shel We“. Eestis harva nähtav keskealistest meestest koosnev, suurepäraselt liikuvate meeste grupp esitas pealtnäha mängulise ja võluvalt absurdse loo, mis liigutas, naerutas ja pani ka teistkordselt vaatamisel õhku ahmima. 

Suurepärane oli rahvusvahelise noorte grupi kooslus, kes erinevatel teemadel arutledes ja etendusi vaadates said oma maad esindada ning kindlasti said rikkaliku kogemuse nii sõnumiloojana/ toojana kui vaatajana. Kogu festivali korraldus oli ladus, sisu väga mitmekihiline ja omavahel põimunud tervik.

Kärt Tõnisson (ZUGA Ühendatud Tantsijad)

*

17. – 22. mail 2022 külastasin noore vaataja teatri ülevaatefestivali Bibu 2022 Rootsis. Viie Rootsis oldud päevaga vaatasin ära 12 etendust, pidasin kõne Lõuna-Eesti väikekeeltest, nende minevikust ja hetkeolukorrast ning andsin ülevaate nendes keeltes tehtavast teatrist.

Tänavuaastase Bibu festivali teema oli „Leave no one behind“ , mis tähendab, et lisaks lastele ja noortele tehtavale lavastustele juhtis festival tähelepanu erivajadustega lastele ja noortele mõeldud teatrile, põliskultuuridele ja põliskeeltest tehtavale teatrile ning keskkonnateemadele.

Minu jaoks oli festivalil kõige uudsem professionaalne erivajadustega noortele ja lastele mõeldud teater, mis ei alahinda vaatajat, vaid viib ta sensoorsetele ja füüsilistele rännakutele. Kui meil on erivajadustega laste ja noorte kultuurikogemus riigijuhtide viimaste prioriteetide hulgas, siis Rootsi on selles valdkonnas meist tõenäoliselt valgusaastate kaugusel. Nägin viiest erivajadustega noortele mõeldud lavastusest kahte, millest kirjutan siinkohal ka pikemalt. Folkteatern Gävleborg/ Projekt Scen:se lavastus „Stranden“ (tlk rand) pakub sensoorset (tajudele, tunnetusele mõjuvat) osalusteatrit 4-6 sügava puudega noorele. Iga osaleja jaoks oli ka oma näitleja, kes tegeles ühe konkreetse noorega. Noortel oli lisaks kaasas ka isiklik kasvataja-abistaja. Suvisest mere äärest käigust inspireeritud lavastus puudutas noorte meeli läbi muusika – näitlejad laulsid, mängisid erinevaid muusikainstrumente, lõid olemasolevate vahenditega helisid ja rütme; visuaalia – saal oli kujundatud rannakohvikuks; igal osalejal oli oma lauake, mille sisse oli ehitatud läbipaistev kauss, kuhu valati vett ja mida valgustati erinevate värvidega; lavakardinatele projitseeriti rahulik õhtune meri päikeseloojangu taustal; tunnetus – osalejad said tunnetada erinevaid materjale nagu vesi, mullid, liiv jne. Lavastus erines kõigest, mida olen seniajani näinud ning üsna ruttu sain aru, et ma ei saa sellele läheneda nö tavavaataja seisukohalt. Ma ei saa otsida konkreetset lugu, hinnata näitlejate mängu ega kunstilist sooritust, kuid ma nägin, kuidas muidu omas maailmas olnud noored hakkasid ilmete ja žestide kaudu reageerima, mitmed neist naersid/ naeratasid, hakkasid välismaailmaga kontakti võtma ja see on väga oluline kordaminek.

Teine erivajadustega noortele mõeldud lavastust oli Barrowland Balleti „Playful Tiger“, mis on tantsu- ja osaluslavastus autistlikele noortele. Lavastus kõneles kaasaegse tantsu keeles loo tiigriperekonnast, kus toimetas isepäine tiigritüdruk. Nii sellel kui eelnevalt kirjeldatud lavastusel puudus klassikaline lava ja saal – jaotus, black-boxi ehitatud lavaruumis toimetasid koos nii tantsijad kui ka osalejad. Minu jaoks oli uskumatu see, kui kiiresti said tantsijad noortega kontakti, arvestades, et samaaegselt tantsisid nad tiigriperekonna lugu. Hiljem toimunud vestluses kõnelesid lavastaja ja tantsijad, et nad võtavad palju liigutusi noorte endi (sund)liigutuste pealt, hakkavad neid kopeerima ja nõnda saavutavad omalaadse ühisosa. Taolised vestlused loomingulise meeskonnaga on väga inspireerivad, lisaks tekib mõistmine nende tööprotsessidest ja -loogikast. Sain teada, kui palju eeltööd eelneb tegelikult taolise lavastuse loomisele. Lavastusmeeskond töötab kõrvuti autismispetsialistidega, neil on iganädalased kohtumised ühe kindla noortegrupiga, kus samm-sammult katsetatakse, milline lähenemine töötab, milliseid liikumised autistlikele noortele mõjuvad, millised võiksid neid hirmutada ja eemale peletada. Ka selle lavastuse puhul oli igal noorel kaasas oma kasvataja-abistaja, kes vajadusel füüsiliselt sekkus.

Ühe osa festivalist moodustasid ka põlisrahvaste pärimuslavastused. Nägin kuuest lavastusest nelja. Festivalil osalenutest põlisrahvastest on meile kõige lähemal saamid. Katarina Skar Lisa lavastus „The Underwater Girl“ põhineb meresaami muinasjutul veealusest tütarlapsest. Lavastus ühendas installatsiooni ja story-telling (lugude jutustamine) meetodi. Ameerika põlisrahvaid esindas Red Sky Performance lavastus „Mistatim“, kus metsiku hobuse taltsutamisel sõbrunevad indiaani tüdruk ja kohalik noormees. Tugevate värvidega räägitakse Ameerika põlisrahvaste keerulisest minevikust ja oma keele alalhoidmise olulisusest. Minu jaoks olid idee ja lähtekohad õiged, kuid ma ei suutnud heaks kiita kooliteaterlikku vormi. Uuendusliku vormi, visuaalse teostuse ja pärimusliku sisu ühendasid omavahel Austraalia põlisrahvaste esindaja „Insite Arts and Compagnia TPO“ lavastus „Saltbush“ , mis kutsub lapsed avastama Austraalia maastikku ja pärimuslugusid. Tegemist on tantsulavastusega, mis kasutab lugude jutustamise ja kaasava liikumise meetodeid. Minu jaoks oli põnev, kuidas pärimusele saab läheneda nõnda interaktiivsel moel. Tihtipeale seostame pärimust millegi arhailise ja maavillasena, kuid „Saltbushi“ lavaruumi keskel oli valge tantsupõrand, kuhu projitseeriti aborigeenide sümboleid ja maastikke ning kutsuti publikut neil maastikel liikuma, lisades liikumistesse mängulisi ja võistluslikke elemente. Kõige põnevamaks pärimuslavastuseks oli Uus-Meremaa põlisrahva maooride Le Moana Dance tantsulavastus „Shell We“. Tegemist oli vaimuka lavastusega, kus meisterlikult koreografeeritud tantsustseenid vaheldusid absurdihõnguliste teatraalsemate vahepaladega. Kindlasti ei saaks seda liigitada klassikaliseks pärimuslavastuseks, vaid pärimusest või pärimusliikumisest kergelt inspireeritud lavastuseks. Mind paelus kõige enam täpne, maskuliinne ja jõuline rühmakoreograafia.

Festival pani mind mõtlema, kui hädasti vajaksime laste- ja noortelavastusi, mis õpetaksid meie oma väikekeeli ja -kultuure, näiteks võro, seto või mulgi keelt. Bibu festival näitas, kui palju erinevaid meetodeid ja vorme on taolise idee realiseerimiseks olemas. Pärimus on justkui rikkalik varaait, mille uksi me millegipärast kiivalt oma pisemate eest suletult hoiame.

Maailmas tehakse vapustavalt eriilmelist teatrit ja kutsun üles kõike seda kogema, sellest inspireeruma ja uusi lavastusi looma. Kõik nähtud (pärimus)lavastused rõhutasid, kui oluline on kogukond, oma keel ja oma kultuur. Aga esmalt ikka kogukonna-, ühtehoidmise tunne, sest ühtehoidmisega saab palju suuri tegusid teha.

Helena Kesonen (Taarka Pärimusteater)

*

Noorteprogramm:

Minul avanes ootamatu võimalus festivalist osa võtta tänu Põhja-Balti noorteresidentuurile, mis samuti festivalist ühe pisikese osa moodustas. Residentuur ühendas Skandinaavia ja Baltimaade noori vanuses 14–20. Enamikust riikidest oli esindajaid kaks, Rootsist veidi enam ning eraldi oli esindatud ka saami rahvas. Eestist oli minuga koos residentuuris veel Marta Liise Demjanov VHK Püha Miikaeli koolist. Viie päeva jooksul saime selle kireva seltskonnaga näha väga eripalgelisi etendusi ning üht seminari, samuti pidasime ise kaks aruteluringi: ühe jätkusuutlikkusest, teise nähtud etendustest.

Meie enda arutelul kõlanud mõtetest väärib väljatoomist ehk üks: kliimamuutus ning keskkonnale tehtav kahju on väga kurb ja sageli kurnav teema. Ei jaksa alati kuulata, kuidas tulevik tules lõõmavat ning et tegelikult pidanuks juba ammu-ammu totaalse muutumise ette võtma, ja kõike muud analoogset. Mitte et taolised väited tõele ei vastaks – enamasti nad seda siiski kahjuks teevad. Lihtsalt neile aktiivselt ja pidevalt mõelda on üsna raske, võib-olla isegi halvavalt raske. On vaja mingisugust tasakaalustavat positiivset jõudu, mis inspireeriks pingutama (mitte ei kohutaks). Ehk võiks just siin peituda teatri roll kliimamuutuse kontekstis – meenutada, mille nimel kogu võitlus käib. Jätkusuutlik saab olla ainult süsteem, mis on kestmisvõimeline ka kõige sügavamal inimlikul tasandil. Kui väsime end päästmast, ei päästa meid keegi.

Festivali tase oli mulle, küll piiratud (festivali)kogemusega teatrivaatajale tõesti vapustavalt hea. Oma õhulise kerguse ning unenäolise visuaaliga oli eriline elamus tsirkuseetendus „Moln“ (Kompani Giraf). Tükk lähtus rootsi möödunud sajandi luuletaja Katrin Boye samanimelisest luuletusest. Luuletuses unistab autor pilvena maailma kohal heljumisest, argimuresid üksnes kaugelt seirates – see meeleolu on etenduses suurepärase täpsusega edasi antud. Linnateatri suures saalis oli loodud kummastav maastik, kus veidi futuristlikud tänavalambid väänlevad üles lae poole, põrandal on aga iga nelja artisti kohta üks väike majaplokk – nihkes perspektiiv.

Üks armas väike vahepala oli ka nukuetendus „Snö“, kus kahe näitleja koosmängus sündis pisikeses ruumis terve arktiline maastik. Tükk oli siiras, olgugi mitte kuigi enneolematu. Siiski jäid meelde mitmed hetked: piiksuva elektroonilise muusika mõnusasse rütmi sobituv tants hiirenukkudega või põdravasika kõrva märgistamine. Samuti oli vahva lahendus, mis pani osa lavast lume moodi krudisema, kui sellele astuda. Näitlejate otsene kontakti loomine publikuga enne etendust tegi saali kuidagi kodusekski.  

Konkurentsitult meeldejäävaimaks elamuseks sai aga lavastus „Shel we“. Ka see etendus oli inspireeritud kirjandusest, ameerika kirjaniku Shel Silversteini loomingust. Uus-Meremaa tantsutrupi Le Moana Dance töö oli vaimustav nii tehnilise kontrolli ja täpsuse kui ka mõnusalt absurdimaigulise sisu poolest. Kuus meest laval esitasid ülima tundlikkusega tunni aja jooksul kõige fantastilisemaid stseene ja stseenikatkeid, kehastades kord puud, kord kaklevaid hirvi, küll seilates taskulambimerel või lugedes mingite teadmata juhiste järgi tuhandeid samme, et maha poetada üksainus sulg, kõige taustaks kõlamas klassikaline muusika. Eestis nähtust meenutas etendus ehk enim Renate Keerdi lavastusi, eriti „Valgete vete sina“. 

Kogu festivali suurim avastus – nii minu kui mitmete jaoks, kellega rääkisin – oli tõsiasi, et lastele tehtud teater ei pruugi sugugi igav olla. Kohati võib see olla isegi inspireerivam kui n-ö vanusegrupile sobiv teater. Üks noor taanlane tunnistas arutelu käigus siiralt: „Ma olen nii väsinud noorte teemadest. Aina identiteet, seksuaalsus, narkootikumid …“ Tõepoolest, ka noored tahavad näha mängulist ja visuaalselt ilusat teatrit. Inspiratsiooni gümnaasiumiõpilasena vahelduseks uuesti ka mõnd lasteetendust väisata sain mina Helsingborgist küll.

On olemas lasteteater, mis läheb korda ka neile, kes sihtgrupist ammu välja kasvanud. Veidi enesekeskselt võiks just seda heaks lasteteatriks pidada.

Ellen Marigold Roper (Tallinna Reaalkool, 11a klassi õpilane) (kogemuslugu Õpetajate Lehes)

*

Noorteprogramm:

Mul avanes võimalus võtta osa rahvusvahelisest Bibu teatrifestivalist, mis toimus Helsingborgis. Veetsin selles imearmsas linnas 5 päeva ja sisustasin oma päevi teiste omavanuste Balti – ja Skandinaaviamaade noortega etendusi vaadates ja linna avastades. Käisime kliimateemat puudutavatel seminaridel ja vaatasime nii tantsulisi kui sõnalisi etendusi. Festivali käigus viisime ka ise läbi kaks seminari, kus peegeldasime täiskasvanutele oma vaatenurki ja rääkisime vähemusrahvustest.

Selle lühikese ajaga moodustus meie umbes 20 liikmelisest erinevatest isiksustest koosnevast grupist pere, kellega leidsime ühise meele. Meid kõiki vaevas üks ja sama teema – kliima soojenemine ja loodusreostus. Lootustandev ja isegi lohutav oli istuda nende noortega seal laval ja tunda, et ma polegi üksi. Neid, kes otsivad lahendusi ja on valmis sajaga panustama on veel. Mulle jäi tunne, et lahkudes võtsid kõik kaasa mingi salapärase jõu võtta ette midagi suurt ja olla avatud lahendustele. Tänu nende noortega tekkinud aruteludele tekkis palju ideid, kuidas meie Eestit paremaks muuta ja kuidas nii mõnestki riigist saaks eeskuju võtta. 

Lisaks sellele, et meid ühendas seal Helsingborgis ühine huvi keskkonnahoiu vastu, ühendas meid ka teater ja loov eneseväljendus. Bibu festival tõi meid kokku, et mõelda natuke ka teatri jätkusuutlikusele.

Festival motiveeris külastajaid tarbima ja liikuma keskkonnasõbralikult ja enamus repertuaari valitud etendused puudutasid jätkusuutlikkust ja keskkonnahoidu.

Etendus, mis mulle enim silma jäi oli nimega ,,Shel We” (esitajateks oli meeste tantsutrupp Uus-Meremaalt). See oli justkui lühi-etüüdidest koosnev tervik. Igat etüüdi võisid tõlgendada üksikuna, aga võis ka vaadata neid kõiki koos ja siis panna kokku lugu. See oli lugu, mis jutustati sulle näidates vaid mõne minutilisi hetki. Nagu rändaksid kellegi minevikus ja vaataksid tema mälestusi. Näitlejad andsid lugu edasi nii südamest ja nii sajaga, et peale etenduse lõppu oli minus nagu tunnete ilutulestik ja kuna etenduses oli palju tantsu, tundsin kuidas ka minu käed ja jalad tahtsid tõusta ja tantsida. Näitlejad jagasid vaatajatega oma energiat ja seda kõike läbi maitseka huumori. “Shel We” oli nii isiklik ja vaba, et puudutas mind ja ilmselt ka teisi minu ümber, sest esinejad saadeti lavalt palava aplausiga.

“Shel We” polnud ainus etendus, mis mulle silma jäi, ka lavastus nimega ,,Playful Tiger”, mis oli suunatud puuetega lastele jäi tugevalt meelde. Lavale kukutati ämbritest mandariine ja lava oli justkui puur mille ümber olid tõmmatud nöörid, mille vahelt sai läbi käia – see sümboliseeris minu jaoks teistmoodi laste elu, nagu puuris, aga samal ajal on selles puuris piisavalt suured augud, sest alati võimalus sellest välja ronida. Lastel tekkis võimalus olla oma erilisustest vaatamata näitlejatena laval ja publik sai jälgida, kuidas igaüks neist säras ja lava avastas. Liikumine lavale ja lavalt maha oli vaba – tulid ja läksid millal tahtsid. 

Kokkuvõttes teatrielamus Helsinborgis jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest see kõik tundus tõesti midagi täiesti teistsugust Eestis kogetust. Ja võibolla saigi mulle Helsingborgis kõige rohkem selgeks see, et vähem on rohkem, eriti teatris.

Marta Liise Demjanov (VHK Püha Miikaeli Kool, 9. klassi õpilane)

*

Teater erivajadustega noortele. Vaatasin festivalil 17 lavastust, ent keskendun viiele, millest moodustus alaprogramm erivajadustega noortele. Arvan, et sellistest lavastustest, nende tegemise faktist ja sellest, kuidas neid tehakse, on Eestis kõige rohkem õppida. Kultuurikomisjoni esimees Magnus Lunderquist meenutas festivali avades publikule: „Lapsepõlv ilma kultuurita pole lapsepõlv. See tähendaks maagilisest maailmast väljaarvamist. Võimalus kultuurist osa saada peab olema kõigil lastel, sõltumata päritolust, pere majandusolukorrast või erivajadusest.“

Neist lavastustest kolm olid autismi­spektri häiretega lastele ja noortele, ühe sihtrühm oli tserebraalparalüüsiga lapsed ning ühes osalesid autismispektri häirega lapsed ise. Kui viimane välja arvata, siis mängitakse selliseid lavastusi enamasti korraga kõige rohkem kuuele lapsele, kellega on kaasas saatjad (hooldaja või lapsevanem). Nagu arvata võib, on nende väljatoomiseks ja mängimiseks vaja nii motivatsiooni kui ka tavapärasest suuremat toetust. Tavaolukorras minusuguseid saali ei lubata, sest laste vaatamiskogemust segavad ka võimalikult neutraalselt pisut eemalt toimuvat jälgivad täiskasvanud. Näitlejad-lavastajad rääkisid vestlusringides, et etenduse andmine ja vastuvõtt on sellises olukorras tõepoolest keerulisem, ent see, mida saali lubatud täiskasvanud näevad, on nende silmaringi laiendamiseks lihtsalt nii tähtis.

Tean seda omal nahal varasemast kogemusest. Šoti trupi Barrowland Ballet lavastust „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“), mis kuulus ka seekord kavva, nägin esimest korda kolme aasta eest Norras. See on üks mõjusamaid teatri­kogemusi minu elus. Tegemist on oivalise tantsulavastusega ja seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti. Lavastus on praeguseks jõudnud paljudesse riikidesse ja on lootust, et see jõuab kunagi ka Eestisse.

Lavastus „Ma olen aeg, ma olen ruum – sensoorne avastusretk“ („I am time, I am space – a sensory journey of dis­covery“) on lavateekond, mis mõeldud eri vanuses ja vajadustega inimestele. Festivali täiskasvanud publikule öeldi enne etendust, et fookus on igal juhul lastel, teistele on see eelkõige privileeg olla koos nendega samas ruumis, et mõista, mida selline töö tähendab. Lisbeth Hagermani lavastuses suunasid tantsijad lapsed õrnalt ja sõbralikult uurima ruumi, mis on täidetud erisuguse teks­tuuriga materjalide, valgusmängu ja helidega. Kõrvaltvaatajana tekkis veider ja pisut vastuoluline positsioon, sest vaatlusobjektiks oli tahes või tahtmata saanud ka lavastuse sihtrühm. Raske oli eirata teekonda, mis etenduse jooksul publikuga aset leidis. Ka algul arglikud lapsed tulid etenduse lõpuks toimuvaga kaasa. Vähemalt ühele lapsele oli etendusolukord algusest peale siiski liiast ja ta lahkus ruumist, ent selle võimalusega arvestatakse.

Eeldus: publik mõistab kõike. Tim Webbi lavastuses „Rand“ („Stranden“) lõid näitlejad maailma, mille kontseptsiooni keskmes on rannakohvik. Lavastus on mõeldud tserebraalparalüüsiga lastele ja noortele. Saalis olid kuus last ja nende hooldajad, ülejäänud publik istus taas eemal, et võimalikult vähe segada. Mängiti ruumitaju, puudutuste, maitsete, kuulmise ja visuaaliga. Etenduse lõpetas stseen, kus iga noort filmiti ja näidati ekraanil. Peale selle tehti igaühele nimeline sisse- ja väljajuhatus laulude kujul. Kuna see tundus esimese hooga päris intensiivne, uurisin näitleja Eva von Hofstenilt põhjusi. Ta selgitas, et kaamera või mõnikord ka peegli abil etenduse käigus noortele tähelepanu pööramise taga on eesmärk tugevdada noorte enesetaju. Enese positsioneerimine ruumis, enda defineerimine on eesmärgid, milleni püütakse jõuda. Nagu teistes lavastustes, millest räägin, pärinevad ka „Rannas“ loodud vahendid pikemast tööprotsessist, mille käigus on põhjalikult uuritud, milline lähenemine toimib kõige paremini.

(…)

Vestlustes lavastuste autoritega kippus üks motiiv korduma: nad kinnitasid, et pärast etendusi ütlevad õpetajad ja hooldajad, et lapsed leidsid etenduse ajal näitlejate ja laval toimuvaga kontakti moel, mida nad kunagi varem teinud ei ole. See, et etendajad saavutavad umbes poole tunni jooksul lastega hämmastava kontakti, oli kõigile saalis viibinuile silmaga näha.

(…)

Loodan, et see aeg seisab peagi ees, sest noori, kellele mängida ja kelle elu võiksid sellised lavastused puudutada, jagub. Mõistagi eeldab see nii teatri­tegijaid, kellele teema korda läheb, kui ka kultuuriministeeriumi, aga miks mitte ka kohalike omavalitsuste huvi, et selliseid ettevõtmisi rahastada. Nii-öelda pingevabad lavastused eeldavad põhjalikku eeltööd, saalis on aga korraga vähe inimesi. Seega nõuab see kõik aega, raha, huvi ja energiat. Aga kui näha, millise kontakti saavutavad sellistes lavastustes näitlejad lastega, on selge, et tagasi saab sealt rohkem. Kultuur ei peaks olema enamikule, vaid kõigile ligipääsetav. Kas meieni ikka on jõudnud mõttemaailm, et kedagi ei või jätta välja, kedagi ei tohi jätta maha?

Keiu Virro (festivali arvustus Sirbis)

Suvekool Koolimäel: ASSITEJ Eesti Keskus 30!

Juunikuu alguses tähistasime Koolimäel Teatriliidu loomemajas ASSITEJ Eesti 30ndat sünnipäeva koos meeleoluka suvekooli ja üldkoosolekuga. Juttu jätkus kauemaks, meenutusi ja pajatusi ASSITEJ Eesti algusaegadest (1992. aastast), paljudest meeldejäävatest festivalidest kodu- ja välismaal ning noore vaataja teatri olevikust ja tulevikust.
Suur aitäh Siret Campbellile meiega liitumast, praktilise näidendikirjutamise töötoa eest!
Aitäh kõigile uutele tulijatele ning suur kummardus vanade olijate ees, kes aastate jooksul on keskuse loomisesse ja arendamisesse panustanud! Pidustustega jätkame novembrikuu alguses NAKS festivalil Paides.


 

Arvamusfestival: Õnnelike laste ala

Kutsume teid Arvamusfestivalile 12.-13. augustil Paidesse! Koostöös Paide Muusika- ja Teatrimajaga oleme loonud Õnnelike laste alale teatrihariduse teemalise arutelu “Teatritempel”. Tulge kuulama ja saame kokku 12. augustil kell 14.00!

14:00-15:30
Teatritempel
Tempel kui pühamu ja tempel, mille teater võib jätta nii vaatajana kui teatriringis osalejana. Kas teater võib meid muuta paremaks inimeseks? Kas see võiks olla kooliprogrammi osa kõigi laste jaoks?
👥 Osalejad: Maria Peterson (Teatripraktik ja -õpetaja), Grete Arro (hariduspsühholoog), Steven Hristo Evestus (endine prokurör ja teatrijuht)
🎤 Arutelujuht: Eduard Odinets

💡Korraldajad: ASSITEJ Eesti Keskus (NAKS festival) ja Paide Muusika- ja Teatrimaja

Lisainfo:
Facebook
Arvamusfestival

! KUULA SALVESTUST SIIN !

BIBU 2022 online-programm

ASSITEJ Artistic Gathering 2022 & BIBU festival Helsingborgis jagavad võimalust osaleda festivali üritustel veebi teel kõigil, kel ei ole võimalik Rootsi sõita.
Festivalipassi hind on 40€ või 10€ üksikpiletid.
Ettekanded, arutelud ja kogu veebiprogramm on üleval kuni 5. juunini. Osale laivis või vaata salvestusi!
Festival on suunatud etenduskunstnikele, teatritegijatele, -uurijatele ja -pedagoogidele, (draama)õpetajatele, dramaturgidele, näitekirjanikele, produtsentidele, üliõpilastele, noortele ja laiemalt teatripublikule.

ASSITEJ Eesti 30! Suvekool ja üldkoosolek Koolimäel

Rõõm on teid kutsuda ASSITEJ Eesti Keskuse suvekooli 8. – 9. juunil, Koolimäe loomemajas!


Suvekoolis toimub AEK üldkoosolek, pidulik õhtusöök 30 aasta juubeli puhul ja Siret Campbelli näidendikirjutamise koolitus. Lisaks muidugi hea seltskond, saun, meri ja looduskaunis paik Lääne-Virumaal, tunniajase sõidu kaugusel Tallinnast ja kahetunnise sõidu kaugusel Tartust. Teatriliidu Koolimäe loomemaja on tõeline pärl mere ääres, kus kiire töö- ja elutempo hetkeks peatub. Kes ei ole veel käinud, kindlasti ärge jätke võimalust kasutamata.
Oodatud on ASSITEJ liikmed, teatritegijad, etenduskunstnikud, teatripedagoogid ja -teadlased, draamaõpetajad ja näiteringi juhendajad.

AJAKAVA:
K 8. JUUNI:
kell 14.00 kogunemine ja väike amps, kohv/tee
kell 15.00-19.00 Üldkoosolek, AEK visioon
kell 20.00 ASSITEJ 30 õhtusöök ja saun
N 9. JUUNI:
kell 9.00-10.00 hommikusöök
kell 10.00-16.00 Siret Campbelli näidendikirjutamise töötuba
kell 13.00 lõunapaus
kell 17.00-18.30 vestlusring näidendeid kirjutavate praktikutega (Urmas Lennuk, Karl Koppelmaa, Jaanika Juhanson)
kell 18.30 õhtusöök
kell 20.00 lahkumine

Näidendi kirjutamise ABC koolitus:

Teatrimaagia saab sageli alguse heast näidendist. Aga mis teeb näidendist hea? Kindlasti on hea näidend enda kaasaega kõnetaval teemal ja see räägib põneva ning originaalse loo. Näidendi maailmas elavad eriilmelised tegelased, kellel on igaühel oma asi ses maailmas ajada, oma kõnepruuk, taust ja mõttemaailm. Kuna aga näidend ei ole enamasti lõppteos, vaid tekstiga hakkab teatris tööle hulk teisi loomingulisi töötajaid (lavastaja, näitlejad, kunstnik ja paljud teised), siis on hea, kui näidendi autor oskab juba teksti kirjutada nii, et ka teiste töö võiks sujuda ladusalt ja ka neil oleks hea alus, millelt oma inspiratsioon lendu lasta.

Töötoas käsitleme esmalt loengu- ja seminarivormis järgmiseid mõisteid:
– näidendi struktuur
– tegelane
– konflikt
– dialoog
Seejärel saavad osalejad panna oma teadmised ka praktikasse töötades väiksemates gruppides ühe konkreetse näidendiideega.
Koolituse viib läbi loovkirjutamiskooli Drakadeemia asutaja ja juhendaja, näitekirjanik Siret Campbell.

Majutuse, õhtusöögi esimesel õhtul ja koolituse kulud katab ASSITEJ. Osaluspanus (ülejäänud toidukorrad) on 32 eurot. Võimalik on jääda ka teiseks ööks (andke soovist meile ette teada!).
Registreerimine aadressil assitejeesti@gmail.com

Jagage kutset ka kolleegidega!
Peatse kohtumiseni!
ASSITEJ Eesti Keskuse juhatus
Reeli Lonks, Kaido Rannik, Allan Kress, Marek Demjanov, Janika Johanna Koppel

NAKS 2022 Paides ootab lavastusi kandideerima

Rahvusvaheline noore vaataja teatri festival NAKS 2022 avab kandideerimise lastele ja noortele mõeldud uuslavastustele. Programmi on oodatud kandideerima nii väike- kui ka suurvormid, lavastused eri žanritest kõige pisematele kuni noorte täiskasvanuteni välja.

Festivali eesmärk on kokku tuua mitmekülgne ja uusim valik noore vaataja teatri lavastustest käesoleval hetkel Eestis ning külalistelt teistest riikidest.

Festival toimub 2.-5. novembril Paides. Festivali võõrustavad Paide Muusika- ja Teatrimaja, Paide Teater, Türi Kultuurikeskus, kohalikud koolid ja kultuuriasutused.

Mängupaikadeks on Paide Teatri suur ja väike saal, Paide Gümnaasiumi uue maja saalid, Wittensteini Tegevusmuuseum ja Türi Kultuurikeskus.

Kandideerimiseks saada aadressile assitejeesti@gmail.com lavastuse raider, mis sisaldab:

  • lavastuse tutvustus;

  • loomingulise meeskonna ja osalejate nimed;

  • sihtgrupp;

  • tehnilised andmed/nõudmised, sh etenduse ülesehitamiseks ja mahavõtmiseks kuluv aeg;

  • etenduse hind ühe ja kahe etenduse kohta;

  • kontaktandmed;

  • teatri logo;

  • võimalusel pildid etendusest;

  • võimalusel videosalvestus etendusest.

Oodatud on kandideerima ka sügisesed uuslavastused, mis on alles tulekul ja mida saab festivali raames publikule (esmakordselt) tutvustada. Saatke meile oma ideekavand. Ootame värskeid ja mängulisi ideid!

Samuti ootame kandideerima noortele ja peredele mõeldud töötubade läbiviijaid.

Kandideerimise tähtaeg on 24. aprill kell 23:00.


NAKS 2021. Improteater IMPEERIUM. foto: Luisa Greta Vilo

www.naksfestival.ee

Tunnustusauhinna Väike Prints pälvis lavastaja Rein Agur 

Täna, rahvusvahelisel noore vaataja teatri päeval, kuulutati Piip ja Tuut Teatrimajas välja esimese Väikese Printsi tunnustusauhinna laureaat. Auhinna pälvis lavastaja Rein Agur pikaajalise silmapaistva töö ja panuse eest laste- ja nukuteatri arengusse. Väike Prints väärtustab teatritegijate tähelepanelikku, hoolivat, loominguliselt julget ja ausat suhet nooresse vaatajasse. 

Rein Agur tõi Eesti nukuteatri ajaloos esimese lavastajana sellesse teatriliiki sügava kunstilise taotluse. Agur on esimene nukuteatri lavastaja Eestis, kes on saanud professionaalse nukuteatrialase koolituse nukunäitleja erialal toonases Leningradi Riiklikus Teatri-, Muusika- ja Kinematograafia Instituudis. Ta on loonud pea 60 aasta jooksul ümmarguselt 130 lavastust. Aguri lavastustele on omane mängulisus, kujundlikkus, mitmetasandilisus, fantaasia ning erinevate mängulaadide ja stiilide põimimine. Oluline on märkida, et esmakordselt Eestis tõi ta nukuteatrisse eesti kirjandusklassikud Tammsaare, Tuglase ja Kitzbergi ning maailmaklassikast Shakespeare’i. Tänaseni hämmastab kolleege Aguri loomiskirg ja tahtejõud, teadmishimu ja uuendusmeelsus ning valmisolek üllatada noort publikut. 

Laureaadi valis üksmeelselt välja viieliikmeline žürii, ASSITEJ Eesti Keskuse juhatus koosseisus Janika Johanna Koppel, Reeli Lonks, Marek Demjanov, Allan Kress ja Kaido Rannik. 

Laureaadile antava Väikese Printsi skulptuuri on loonud Rahumäe Põhikooli Kaunite Kunstide tarbekunstiringi 6. klassi õpilased Elisabeth Eesalu ja Saskia Sokk juhendaja Heddi Veske käe all.

Fotod: Rene Topolev


FOTOD | Esimese Väike Printsi tunnustusauhinna pälvis lavastaja Rein Agur (Eesti Päevaleht)

Mine lapsega täna teatrisse!

Pühapäeval tähistatakse ülemaailmselt noore vaataja teatri päeva. Professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendava organisatsiooni ASSITEJ president Sue Giles on läkitanud sel puhul tervituse.

2022. aasta noore vaataja teatri päeva sõnum:

Ülemaailmne teatripäev on ASSITEJ tööaasta oluline tähtpäev ning ASSITEJ kutsub kõiki üles: mine lapsega täna teatrisse! Nii tuletame täiskasvanutele meelde nende kohustust luua tingimused selleks, et lastel ja noortel oleks võimalikult palju kokkupuuteid kunstiga.

Kui läheme lapsega teatrisse, saab ta osa etendusest, ideedest ja emotsioonidest, inimlikust suhtlemisest, ning sellega toetame ühtlasi laste ja noorte õigust saada osa kunstist ja kultuurist, toetame nende väljendusvabadust. Laste ja noorte kuulamine on väga tähtis, veelgi tähtsam on neid kuulda võtta ja aktsepteerida, et me vajame muutusi.

Tsiteerides ASSITEJ manifesti – me usume, et väga palju tööd tuleb veel teha selleks, et kõik riigid täidaksid ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitest 13 ja 31 tulenevaid kohustusi.

Eriti peab see paika praeguse pandeemia valguses ning kriisiolukorras, mida tekitavad paljudes maailma riikides aset leidvad konfliktid, hädavajalik on tagada lastele võrdsus ja võrdsed võimalused, et nad saaks elada kestlikus, turvalises ja tervist toetavas maailmas. Tänu kunstile ja kultuurile saame kujutleda just sellist maailma, mida tahame laste ja noorte jaoks ning koos nendega luua, seetõttu vajame kunsti ja kultuuri, et võidelda paremate tingimuste eest ühiskonnas. 

Praegu on teatrit ja etendusi just kõige rohkem vaja, näitamaks, et kujutlusvõime suudab seljatada hirmu. Julgus ja pühendumus, mis on näitlejates ja kunstnikes, kes esinevad lastele ja noortele üle kogu maailma – see annab praegusel raskel ajal võimaluse tunda vabanemist, toob kõikjal lastele ja noortele rõõmu. Oleme näinud leidlikkust, loomingulist lähenemist, suurt pühendumust, meie endi liikmed on suurepärased näited sellest, et tahe pakkuda jätkuvalt teatri- ja kunstielamusi kõige pisematest vaatajatest kuni noorukiteni välja – see tahe pole kuhugi kadunud. Meie kogukond on muutunud veelgi tugevamaks.

Lapsed ja noored tunnetavad, mida tähendab, kui ei saa suhelda, valitseb ebakindlus ja lootusetus – see mõjutab tugevalt ka nende vaimset tervist – otsuste tegijad peavad seda märkama ja sellega arvestama. Meie lapsed ja noored vajavad praegu kunsti, kultuuri, teatrit ning etendusi rohkem kui kunagi varem: need on vajalikud kogemused, mis avardavad silmaringi ja arusaamu, näitavad, et võimatu võib siiski olla võimalik, pakuvad rõõmu ja üllatusi, ilu ja emotsioone; need kogemused on pidepunktiks praeguses kaootilises maailmas ja tuletavad meile meelde, kui tähtsad on inimlikud suhted.

Sue Giles, ASSITEJ International President

Inglise keelest tõlkinud Heidi Rannik. Originaalkeeles läkitus.

Vaata ASSITEJ ülemaailmset videotervitust.

World Day of Theatre for Children & Young People 2022