15.-18.maini toimus Rootsis Helsingboris põhjamaade suurim noore vaataja etenduskunstide biennaal BIBU, mis sel korral oli Põhja-Balti fookusega.

Lisaks ASSITEJ Eesti juhatuse liikmetele Marek Demjanovile, Tuuli Potikule ja Kaido Rannikule, esindasid Eestit ja ASSITEJ Eesti keskust Tiina Mölder (Zuga Ühendatud Tantsijad) ning Grete Gross (Big Wolf Company), kes olid varem ASSITEJ Eesti keskuse poolt välja valitud oma loomingut tutvustama.

Allpool on Tiina Möldri ja Grete Grossi muljed BIBU festivalist ning sellele eelnenud kohtumistest ja tööst seoses pichingutega.

Tiina Mölder:
Festivalil programm oli kirev, pungil erinevatest etendustest, seminaridest, kohtumistest, suhtlemisvõimalustest. Seminaride ja kohtumiste fookuses olid erinevused, keskkond, jätkusuutlikkus, kättesaadavus ja ligipääsetavus; võrgustikud ja suhtlemine.

Zuga Ühendatud Tantsijad ja Grete Gross olid kutsutud biennaalile pitchima oma loomingut. Pitchingul osalemine oli omaette kogemus. Nii kuu aega enne pitchingut korraldati kõigile pitchijatele zoomis veebikogunemine, kus tutvuti ja jagati tõhusat nõu pitchingu soorituseks.

Sellele järgnes veebi teel üks ühele kohtumine pitchingu coachi Ingvild Lieniga. Mõtle, kellele sa räägid, kes on su publik, mis teda huvitab, mida tahad kindlasti kommunikeerida, mis vormis jne. Kuidas anda 5 minuti jooksul edasi kõik, mida pead vajalikuks edastada, nii sisuline kui praktiline info.

Kuna meil Zugaga ei ole veel lavastus “Ilma”, mida esitlema läksin, valmis, st meil ei ole veel hingematvalt ägedaid videolõike ega fotosid, siis mõtlesime, mida teha sellist, mis eristuks slaidišõudest ja mis võiks meelde jääda. Otsustasime elava tegevuse ja osaluse kasuks, milles avalduks teema, millega lavastuses tegeleme ja inimesed saaksid ka veidi oma keha liikumisega turgutada.

BIBU festivalil oli teiste pitchingul osalejate esitlusi oli vägagi inspireeriv vaadata ja loomulikult ei puudunud ühelgi pitchijal lõpuslaidilt QRkood, mis lennutas otse nende kodulehele. Pitchingul osaledes tuleb kaotada igasugune valehäbi ja tuimalt ennast kiita ja promoda. Läbi kerge mängu ja huumoriprisma on see isegi võimalik.

Mina vaatsin BIBU-l mitmeid ägedaid lavastusi, enim jäid meelde need:

“Me two / WE THE CLIQUE” 13+
Low Air City Dance Theatre Vilnius
Koostöös noorte tantsijatega sündinud lavastus, laval oli 12 tantsijat, kes tantsisid ja rääkisid oma lugusid. Lavastus andis võimaluse tantsijatele isiksustena avaneda, oli tunda, et see on neile oluline tükk. Sain aru, et nad olid osa nii dramaturgia, koreograafia kui helimaastiku loomisest.
Teemadeks võimusuhted, täiskasvanutega vastandumine, enda identiteedi uurimine, avastamine, seksuaalsus, sõprus. Oskuslik ruumi kasutamine ja mõnus kompa, hea koreo, mida tantsijad täiega nautisid. Nüüdseks on nad seda nii mitu aastat tantsinud, et nii mõnigi “noor” tuleb uue vastu välja vahetada ja uued tantsijad sisse õpetada.

“Ma mõtlen sinust” 10+
Rootsi koreograafid ja autorid
Raamtukogus toimunud nö raamatukogu-tuur, igapäevast välja astumise võimalus, mis kaasas kujutlust ja avardas mõtet. Kogu etendus toimus raamatukogus, iga vaataja-osaline sai endale kõrvaklapid, millest kuulduv rahulik hääl, jagas juhiseid olemiseks ja tegemiseks. Hääl suunas raamatukogu uurima: tutvuma, uurima ruumi sees ja väljaspool ning minema ka enda sisse ja kujutlusse rännakule läbi aja ja maakoore, vahetama tempot ehk võtma raamatukogu tempo.

Kükitasin raamaturiiuli ees kõrvaklapid peas ja hoidsin paremas käes vastu kõrva (küll läbi klapi) ühte raamatut, kui klappidest tulev hääl rääkis mulle, et kui ma loen ühte raamatut, siis selle autor teab, millest ma mõtlen sel hetkel, kui raamatut loen ja mina jälle tean, mis tema kirjutades mõtles. Kohtumine läbi aja. Tuur sisaldas ka väikest spioonimängu alget, salajasi sõnumeid, mida sai jätta järgmiste etenduskordade publikule. Viie aasta jooksul on etendust mängitud üle Rootsi mitmes erinevas raamatukogus.

“Harriharri seiklused – Episood III – Harold Hejazi” 12 – 18
Soome
Videomängul põhinev hoogne interaktiivne etendus, mida vaatajad vaatasid teatrisaalis istudes suurelt ekraanilt kui videomängu, samas said nad mängu kulgu suunata valjuhäälselt oma valikuid hõigates. Lugu oli Kanadast pärit tumedanahalisest Harrist, kes siiralt soovis integreeruda Soome ühiskonda ja saada soomlaseks, aga kahjuks see ei õnnestunud.. Kuigi ta oli juba rohkem soomlane kui soomlased ise, harrastades kalapüüki, metsas ja saunas käimist.
Vaimukas ja leidlik lähenemine küsimusi tõstatavale ja ühiskonnas olulisele teemale.
Nendelt linkidelt võib saada aimu, millega tegu:
Episode I: https://youtu.be/VAMZKqDMoKA
Episode II: https://youtu.be/FP8Of8MNT_I

“Goldbergi variatsioonid” 6+
kompanii Giraff / Rootsi
Lavastuses olid inspireeritud Bachi muusikast ja Rube Goldbergi masinast. Laval olid kaks tsirkuseartisti, kes mängleva kergusega žongleerisid, hoidsid tasakaalu, sooritasid akrobaatilisi elemente lauanõude, nagi, suusakepi, ventilatsioonitoru, tooli ja muu igapäevaelu kraamiga. Lõpuks ehitasid lavale ka oma Goldbergi masina. Nautisin puhast mängu ilu, täpsust ja väga head tehnikat.

Tänan väga festivali ja Assitej Eesti Keskust võimaluse eest “Bibul” osaleda, oli väga rikastav
kogemus.

 

Grete Gross:

See oli selle aasta jaanuaris, kui Assitej Eesti kutsus üles oma lavastustega Bibu 2024 lühiesitluste programmi kandideerima. Kandideerisin Big Wolf Company lavastusega “Kolm õde” ning nädal tagasi õnnestuski mul Bibu kogemus esitleja rollis kätte saada.

Minu Bibu kogemus algas juba kuu aega tagasi – Põhja-Balti Assitej võrgustiku poolt tehti meile väga põhjalik ettevalmistus. Korraldati videokohtumine kõigi lühiesitluste ehk  pitch esitlejatega ning mõni nädal enne minekut ka üks-ühele kohtumised, mille tegid läbi kõik speed-pitchingu tegijad. Speed-pitching tähendab, et kokku kaheksal esitlejal tuli kaheksal korral esitleda oma lavastust liftikõnena viie minuti jooksul 2-3-liimelisele laudkonnale. Kuigi tundsin end selle formaadi suhtes algselt skeptilisena, siis lõpuks kogesin, et erinevalt suure publiku ees tehtud liftikõnest, sain sellega koheselt lähema kontakti oma publiku ehk potentsiaalsete ostjatega. Ehk siis pöidlad pihus loodan, et lähi-aastate jooksul õnnestub tänu antud kõnele “Kolme õe” lavastust mujalgi Euroopas mängida.

Festivalikogemus terviklikult oli vägagi mõnus ja inspireeriv. Üllatusin küll, et tegemist oli pigem showcase’i kui et avatud festivaliga – lapsi oli etendustel näha mõned üksikud, kuid see-eest oli kohal Rootsi suur enamus teatritegijaid. Noorele vaatajale loomine on Rootsis au sees ning Bibu festival kuuldavasti iga-aastane kohustuslik programm.

Minu suurimateks elamusteks olid eeskätt lavastused teismelisele vaatajale – leedukate tantsulavastus “me two / We, the Clique” Low Air teatrilt ning nukulavastus “Oksitotsiin” rootsi Backa Teatrilt. Küll väga erineval moel kõneledes, olid mõlemad väga mõjusad teosed kõnelemaks nooreks olemisest ja selle keerdkohtadest. Esimene keskendus esmalt noore kehalisele kogemusele, soolisele identiteedile ja seksuaalsusele ning viimane vaatles paralleelselt lugusid nii teismeliste, keskealiste kui vanurite elust – igatsustest, hirmudest, kuuluvusest ja eneseotsinguist. Nende kõrval pakkus mulle suurt naudingut tsirkusekompanii Giraff “Goldbergi variatsioonid”, mis oli imetlusväärne näide tsirkusele omasest nutikusest ja tehnilisest meisterlikkusest.

Suurima pettumusena tooksin küll välja, et kuigi Bibu selleaastane fookus oli Põhja-Balti regioon, siis põhiprogrammis oli Balti riikidest esindatud vaid Leedu. Et põhjuseks oleks eesti-läti lavastuste madal tase, ei taha ma uskuda, pigem madal taotluste määr? Igatahes usun ja kogen, et taolised Assitej poolt pakutud võimalused oma lavastuste rahvusvaheliseks esitlemiseks väärivad igati kasutamist ning innustan ka teisi edaspidi neist võimalustest haarama.

 

Tiina Möldri ja Grete Grossi sõidu- ja majutuskulud ning päevarahad kattis ASSITEJ Eesti keskus. Festivali passid andis BIBU festival.
Tuuli Potiku, Marek Demjanovi ja Kaido Ranniku sõidu- ja majutuskulud kattis Culture Moves Europa fond.