Noorele vaatajale suunatud Aprilfestival 21.-23.04 2023 Ebeltoftis ja Røndes Taanimaal

Aprilfestival on maailma suurim noorele vaatajale suunatud teatrifestival.

Aprilfestivali ajalugu ulatub aastasse 1971, mil Taani, Jüüdimaa ühesse väikelinna Herningisse vuras tosin furgooni ja pandi püsti esimene noorele vaatajale suunatud teatrifestival. Nii esimese kui ka järgmiste festivalide eesmärgiks oli Taani noorele vaatajale mängivate ja tuuritavate vabatruppide ühine invasioon Taani erinevatesse maakondadesse Aprilfestivali kaubamärgi all. Festivali korraldamise hüüdlauseks oli algusest peale « mitmekesisus ja solidaarsus », sest festivalile osalema kutsuti kõik etenduskunstiga tegelevad trupid ja vabaühendused üle Taanimaa. See oli justkui vastureaktsioon või mäss eelnevale riiklikule programmile, millega sõidutati maalt koolilapsi riigiteatritesse klassikalist teatrit vaatama. Mingit nn «sõela» või muid tingimusi festivalil osalejatele ei seatud, peale selle, et trupp pidi olema aktsepteeritud toetuse saajana Taani Arts Council´i poolt. Aga vähemalt tollel ajal toetati lastele ja noortele mängivaid truppe heldekäeliselt. Küllap ka edaspidi. Tõestuseks on vast see, et festivali rahastamise on algusest peale täielikult võtnud enda kanda Taani valitsus koostöös munitsipaalstruktuuridega ja festivali programmist osasaamine on kõigile tasuta. Kui festivalide algusaastatel oli enamik truppe sõltumatud ja vabakutselised, etendused olid väikeste eelarvete ja nappide dekoratsioonidega, mobiilsed ning arvestasid mängupaikade kitsikusega koolides, rahvamajades ja lasteaedades, siis juba 80ndate lõpul oli märgata suurt professionaliseerumist. Vabatruppidest said väiketeatrid oma juhtkonna ja eesmärkidega, repertuaarid laienesid, kunstiliselt hakati seadma kõrgeid eesmärke. 2000ndatel hakkasid ilmuma festivalidele juba väliskülalised, teiste festivalide kuraatorid ja teatrispetsialistid, kes noppisid üksikuid pärle ka oma festivalide programmidesse. Aprilfestival sai mõnes mõttes endale ka rahvusvahelise mõõtme. Pikka aega oli festival ühe nädala pikkune ja tavaliselt võttis sellest osa ligi 150 truppi, 200 lavastust ja anti ligi 700 etendust. Seekordne festival oli kahandatud 3le päevale. Vaatamata tihendatud päevadele oli osavõtjaid sellegipoolest ligi 100 truppi, 170 lavastust ja anti 300 etendust.

Eelnevalt olin kuulnud, et omale huvipakkuva programmi koostamine on Aprilfestivali väliskülalisele paras pähkel. Seekord olid korraldajad selle pinge maha võtnud, pakkudes väliskülalistele päevade kaupa nn «kuraatorprogrammi», kus oli eelnev valik juba tehtud, kas kellegi näitleja, lavastaja või kohaliku ASSITEJ liikme poolt. Need programmid olid koostatud silmas pidades väliskülalise võimalikku huvi žanri ja sihtgrupi vastu või mitmekesisuse printsiibil. Mina otsustasin aga ikkagi omal käel oma programmi kokku panna ja ei kahetse. Osade väliskülaliste „maitsed“, sh Tuuli Potiku ja Kärt Tõnissoni omad Eestist ei ühtinud kuraatorite poolt valituga. Mina valisin endale programmi etendustest fotode, treilerite ja kirjelduste järgi.

Ebeltoft ja Rønde on väikesed linnad Syddjursi kommuunis, seega oli nendes kerge orienteeruda, mängupaikade asukohad said kiiresti selgeks, aga vahemaad olid vaatamata linna väiksusele ikkagi pikad. Hommikuti hotellist esimesse mängupaika jõudmiseks tuli kõndida 40 minutit ja bussiliiklus oli Ebeltoftis suhteliselt harv. Õnneks oli festivali infolaud ja staap keset linna väga põneva arhitektuuriga renoveeritud linasetehases, kuhu õhtuti koguneti, et muljeid vahetada.

Vaatasin ära 8 etendust ja kõikide etenduste kohta võib öelda, et need olid väga heal tehnilisel ja kunstilisel tasemel. Väliste parameetrite järgi sobiks neid kõiki mängida ükskõik millises saalis, kus on võimalik saal pimendada. Kõiki neid etendusi iseloomustas nutikad lahendused dekoratsioonide valmistamisel ja paigaldamisel, kompaktsus ja minimalistlik stilistika ning eakohane kestus. Etendused jäid tihti 40-60 minuti piiridesse.

Avastasin kaks tõelist pärli, vähemalt sellist, mis olid minu „maitse“ jaoks. Lavastuslikult ja ka näitlejate sundimatu kohalolu tõttu kõnetas mind väga Teatergruppen Batida lavastus „Take away“. See krimi-absurdikomöödia oli parajalt vürtsine oma situatsioonikoomika, musta huumori, inimestevaheliste suhete, väärtuste ja ajakohasusega. Tegevus toimus väga populaarses take away (kaasamüügi) punktis, kus valmistati keelatud toorainest (haruldaste ja kaitse all olevate loomade lihast) imemaitsvaid hamburgereid. Politsei haarangu käigus osutusid keelatud toorained lõpuks hoopis kassitoiduks ja kaasamüügipunkti töötajad haruldaste loomade päästjateks. Kogu lugu mängiti ette kaks korda, kuna tegevus toimus nii laval kui lava taga ja väikese pausi ajal vahetas publik oma kohad, et osa saada mõlema poole tegevusest. Lava kohal kommenteerisid kogu tegevust nii sõnaliselt kui muusikaliselt stiilne inglibänd. Etendus oli hoogne, kaasakiskuv, muusikaliselt võimas, hea püändiga ja humoorikas. Mõeldud vanusele 10+, kuid ka vanem publik tundus seda nautivat. Mind ei seganud isegi taani keele mitteoskamine.

Teatri Det Olske Orkester lavastus „The contactles relationship“ oli sõnatu, üksikute muusikaliste vahepaladega füüsiline, minimalistlik ja sümbolistlik komöödia, mis rääkis enesesse ja arvutisse sulgumisest, inimliku läheduse tõrjumisest. See oli just selline etendus, mis jätab vaatajale tõlgendusruumi, mis laval tegelikult sünnib. Kaks inimest, eakas üksik meesterahvas ja noor üksik naine (muusik) elavad kõrvuti korterites. Nad kuulevad teineteise toimetamisi läbi seina, aga ei tunne üksteist. Mehe igapäevast rutiini häirivad hääled, mis tulevad seina tagant, ühtäkki sattub ta fantaasiamaailma, kus sein puudub ja naisest saab marionett või robot, kellel pole oma soove ega tegevusi. Lõpuks hakkab ka selline olukord mehele närvidele käima… Pean seda temaatikat väga oluliseks ja ajakohaseks. Tunnen mitmeid noori, kes on virtuaalmaailmasse lõksu jäänud, välismaailmaga kontakti kaotanud ja kellel on järjest raskem igapäevase eluga, olme ja suhetega toime tulla.

Usun, et mõlema ülalnimetatud etenduse küllatulek rõõmustaks ka Eesti noort vaatajat.

Vaatamata väikestele logistilistele viperustele oli kevadine Taanimaa ja festivalil osalemine siiski kirgastav ja avardav kogemus. Kiidan ja tänan kutsujaid, aga ka toetajat, Eesti Kultuurkapitali, kes võimaldas mul sinna kohale jõuda.

ASSITEJ Eesti Keskuse juhatuse liige
NAKS festivali kunstiline juht
Piip ja Tuut Teatri lavastaja, produtsent
Marek Demjanov