fotod: Andres Roosileht, Daniil Zandberg
Meediakajastused:
https://eestielu.goodnews.ee/vaikese-printsi-auhinna-palvis-taavi-tonisson/
https://kultuur.err.ee/1608922574/vaikese-printsi-auhinna-palvis-taavi-tonisson
https://sirp.ee/s3-pressiteated/vaikese-printsi-auhinna-palvis-taavi-tonisson/
https://epl.delfi.ee/artikkel/120161342/fotod-vaikese-printsi-auhinna-palvis-taavi-tonisson
https://kultuur.postimees.ee/7738087/vaikese-printsi-auhinna-palvis-taavi-tonisson
https://viljandi.ut.ee/et/sisu/vaikese-printsi-auhinna-palvis-kultuuriakadeemia-vilistlane-taavi-tonisson
_____________________________________________________________________________________________________________________________
20. märtsil tähistatakse ülemaailmselt noore vaataja teatri päeva „Vii laps teatrisse juba täna!“.
Noore vaataja teatri päeva puhul annab Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendav organisatsioon ASSITEJ Eesti Keskus välja teist korda tunnustusauhinna Väike prints. Pidulik üleandmine toimub sel aastal erandkorras teisipäeval, 21. märtsil, sest esmaspäev on teatrites puhkepäev. Auhind antakse pidulikult üle ühele teatritegijale pärast etendust. Väike prints 2023 antakse välja noore vaataja teatri alal tegutsejale, kes on oma pikaajalise silmapaistva tööga panustanud oluliselt valdkonna arengusse ja maine tõstmisesse.
Riiklikke keskuseid, professionaalseid koostöövõrgustikke ja üksikliikmeid koondava organisatsiooni ASSITEJ International’i president Sue Giles (Austraalia) on saatnud ka sel aastal oma pidupäevaläkituse:
Vii laps teatrisse või too teater lapse juurde!
20. märtsil 2023 tunnustame noore vaataja teatri ja etenduskunstide artiste kui elutähtsate kutsealade töötajaid, kes mõjutavad laste elu, kus iganes nad ka ei viibiks ning kellel on sügavad erialased teadmised oma publiku kohta. Noore vaataja teater on oma lähenemisviisilt eriline: ta väärtustab lapsi ja noori kui eriti nõudlikku publikut, kultuuri osalist ja sellesse panustajat, kellel on õigus kunstilisele elamusele ja väljendusvabadusele. Jättes lastele ruumi fantaasiaks, seda tähtsustades, loome vundamendi, mis annab neile jõudu ja enesekindlust.
Organisatsiooni ASSITEJ International üks peamisi eesmärke on ühendada maailma teatritegijaid ning anda noorele vaatajale kõikjal rohkem võimalusi kogeda seda, mida pakub teater ja etenduskunst – emotsioonide väljendamine, kujuteldava kirjeldamine, maailma lahti seletamine. Et see oleks võimalik, peame olema avatud kõikvõimalikele kunstivormidele, mida meie globaalne võrgustik katab, peame tunnustama uudseid lähenemisi, mis on sündinud piirangutest, väljakutsetest ja konkreetsetest oludest.
Mõnikord ei ole võimalik viia last teatrimajja. Mõnikord teatrimaja lihtsalt pole. Mõnikord on see võimatu füüsiliste, majanduslike, geograafiliste või ühiskondlike takistuste tõttu. Ent iga kord kui meie ülemaailmne kogukond neid teemasid arutab, olgu interneti vahendusel või silmast silma kohtudes, näeme järjest rohkem erinevaid võimalusi, mida artistid ja loomeinimesed kasutavad, et noore vaataja teatri tegemine oleks antud tingimustes võimalik. Hämmastavalt palju näiteid on maailmas selle kohta, kuidas teater ja etenduskunstid lähevad laste ja noorte juurde – kooli, lasteaeda, tänavale, kultuurimajja, haiglasse, spordiplatsile, vanglasse, koju, avalikesse kohtadesse, nende endi arvutisse, telefoni, raadiosse.
Kuna me suhtleme üksteisega üle maailma, üritustel ja ka interneti vahendusel, siis oleme kuulnud lugusid ennenägematutest raskustest, vaprusest, sihikindlusest ja sellest, mida kõike meie loominguline kogukond teeb, et jõuda kaugemale, katta vajadust, pääseda rohkemateni.
Teater ja etenduskunstid on olulised: inimeste vaheline kontakt, ideede levitamine, lootuse andmine, rõõmu jagamine. Pole tähtis, kas see sünnib teatris või tagahoovis, üheskoos tabatud ime, jagatud hetk või põnev rituaal võib anda päevale teise jume, või tervele elule, hetkega. Tänu teatrile ja etenduskunstidele märkame meievahelist ühisosa ning silmapiir avardub.
Täna on ülemaailmne noore vaataja teatri ja etenduskunstide päev ning ma kutsun üles kõiki meid, kes me selles valdkonnas töötame – otsigem üles need lapsed ja noored, keda me veel ei tunne, kellega me pole veel kohtunud. Teatrisse või etendusele minek ei ole kõigile kättesaadav või võimalik ja seepärast peame meie, selle valdkonna spetsialistid selle võimaluse looma, kus iganes ja kuidas iganes. Meid on vaja, seda mitmekesisust ja kõiki neid kunstivorme, kuna me loome silla reaalsuse ja kujutluse vahele ning aitame kogu maailma lastel ja noortel kasvada.
Sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt
Pärast pandeemiat tundus, et olukord normaliseerus. Ent ikkagi on maailmas väga palju inimesi, eriti lapsi, kes kannatavad jätkuvalt näiteks sõja või rahutuste tõttu. Me peame neid märkama ja nendega arvestama, sest vaatamata keerulistele oludele armastavad ja ihkavad ka nemad väga teatrit ja kunsti.
Toome siinkohal ära mõned sõnumid Ukraina ja Iraani lastelt.
Ukraina lapsed on pärit Tšernihivist, üks viibib hetkel Poolas.
Iraani tüdruku nimi on julgeoleku kaalutlustel muudetud.
Faina Širokorad (Tšernihiv, Ukraina, 9-aastane).
Minu elus on alati olnud teater. Mu ema on näitlejanna. Enne veebruari (24.02.2022 Venemaa täiemahulise sissetungi algus) töötas ta Tšernihivi teatris. Ma kasvasin teatris üles ja veetsin seal palju aega, titest peale. Ma käisin ka muudes teatrites etendusi vaatamas.
Tegelikult on mu lapsepõlv täis ilusaid värvilisi kostüüme, lavakujundusi, põnevaid lugusid. Mul oli isegi väike roll etenduses, kus ma mängisin koos emaga.
Enne sõda käisin ma mitu aastat Tšernihivis teatriringis. Me tegime proove ja valmistasime ette oma esimest suurt lavastust, milleks oli muinasjutt “Külmaeit”. Mul oli peaosa. Ma pidin mängima võõrastütart. Kahjuks ei saanud me seda valmis, sest tuli sõda.
Mulle meeldib teater väga, sest siis ma saan päris elus muinasjutu sisse minna. Kui ma lähen teatriringi, siis ma olen näitleja. Ma võin olla ükskõik kes! Näiteks mõni muinasjutu tegelane.
Minu meelest on teater väga tähtis. Teatris saab nii naerda kui nutta. Etendused teevad mõnikord kurvaks. Mõnikord paneb etendus mõtlema tähtsatele asjadele ja tänu teatrile on võimalik oma unistused ellu viia.
Mariia Drozdova (Tšernihiv, Ukraina, 11-aastane)
Mulle meeldib teater väga. Mulle meeldib etendusi vaadata ja ise esineda. Mulle meeldib, et inimesed saavad kehastuda erinevateks tegelasteks, kasutades selleks emotsioone, žeste, miimikat, näitlemist.
Enne sõda käisin ma oma kodulinnas Tšernihivis mitu aastat teatriringis. Koos teiste lastega me mitte ainult ei esinenud, vaid tegime ka ise rekvisiidid ja mõtlesime välja lavakujunduse. Nii et me tegime põhimõtteliselt kõik ise. Meil oli palju etendusi. Mul oli erinevaid rolle. Lavastuses “Sinilind” mängisin ma koos oma vanema vennaga. See oli väga tore!
Mul pidi olema kaks erinevat rolli (Lohe ja Röövel) selles uues lavastuses, mida me ette valmistasime. Selle nimi oli “Lugu rüütlist, kellel ei olnud hobust”. Ma olin nii põnevil! Kahjuks me ei saanudki sellega kunagi esineda, sest algas sõda. Praegu meil ei ole enam ka iganädalasi teatriringi tunde. Ma tunnen sellest suurt puudust.
Teatri juures meeldib mulle kõige rohkem ümberkehastumine. Näitleja saab oma hääle ja liigutuste abil muutuda kellekski teiseks. Mulle väga meeldib olla näitleja. Mulle meeldib uue lavastuse esietendusel mängida. Mulle meeldib kostüüme valida või neid valmistada.
Ma arvan, et teater on tänapäeval väga vajalik. See tähendab, et me loome uue reaalsuse ja inimesed on selles teises reaalsuses. Mõnikord see aitab lõdvestuda. Ehkki samas paneb teater pigem inimesi mõtlema elu tähtsatele probleemidele.
Nika Rousta (Teheran, Iraan, 14-aastane)
Teismelise jaoks, kes praegustes oludes Iraanis elab ei ole elu ilma teatrita kuigi lõbus. Meie riigis on väga keerulised ajad ja ehkki me oleme kõigest 12-19-aastased, peame me käituma nagu täiskasvanud ja kui me siis seda teeme, käsivad täiskasvanud meil vait olla ja ütlevad, et me oleme sellisteks asjadeks liiga noored.
Ehkki täiskasvanud ütlevad, et me oleme ebaviisakad, aga kui asjad ei lähe nii nagu me tahame, siis me võtame midagi ette ja just see praegu Iraanis toimubki. Me võitleme oma vabaduse eest ja samal ajal püüame olla head õed-vennad, lapsed, sõbrad, inimesed. Kui me saame vaadata mõnda teatrietendust, mis tekitab tunde, et keegi armastab, mõistab ja hindab meid, siis see annab jõudu juurde.
Teismelise jaoks on kino ja teater nagu ravim, see loob tunde, et meist saadakse aru, samas on see hea võimalus reaalsusest põgenemiseks.
Ehkki teatrid on praegu kinni pandud, saab internetist vaadata vanu etendusi ja see on väga tore ja ma leian, et teater on väga oluline kunstiliik ja ta aitab tundeid väljendada.
Igatsen väga taga seda aega, kui ma sain pere ja sõpradega teatris käia. Ma loodan, et olukord läheb paremaks ja kõik muutub jälle normaalseks. Ma saan aru küll, miks artistid praegu ei esine.
Ma loodan, et need, kes teismelistele teatrit teevad, saavad aru, et me pole veel täiskasvanud ega enam lapsed. Me võitleme oma õiguste eest, meil on praegu väga rasked ajad. Lihtsalt püüdke meid mõista ja armastage meid.
Inglise keelest tõlkinud Heidi Rannik.
Kontakt:
Reeli Lonks
Kaido Rannik (+372 56647765)
Marek Demjanov (+372 5058876)
ASSITEJ Eesti Keskuse juhatus
assitejeesti@gmail.com
Lisainfo ja fotod: ASSITEJ International
__________________________________________________________________________________________________________________________
2022. aasta noore vaataja teatri päeva sõnum:
Ülemaailmne teatripäev on ASSITEJ tööaasta oluline tähtpäev ning ASSITEJ kutsub kõiki üles: mine lapsega täna teatrisse! Nii tuletame täiskasvanutele meelde nende kohustust luua tingimused selleks, et lastel ja noortel oleks võimalikult palju kokkupuuteid kunstiga.
Kui läheme lapsega teatrisse, saab ta osa etendusest, ideedest ja emotsioonidest, inimlikust suhtlemisest, ning sellega toetame ühtlasi laste ja noorte õigust saada osa kunstist ja kultuurist, toetame nende väljendusvabadust. Laste ja noorte kuulamine on väga tähtis, veelgi tähtsam on neid kuulda võtta ja aktsepteerida, et me vajame muutusi.
Tsiteerides ASSITEJ manifesti – me usume, et väga palju tööd tuleb veel teha selleks, et kõik riigid täidaksid ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitest 13 ja 31 tulenevaid kohustusi.
Eriti peab see paika praeguse pandeemia valguses ning kriisiolukorras, mida tekitavad paljudes maailma riikides aset leidvad konfliktid, hädavajalik on tagada lastele võrdsus ja võrdsed võimalused, et nad saaks elada kestlikus, turvalises ja tervist toetavas maailmas. Tänu kunstile ja kultuurile saame kujutleda just sellist maailma, mida tahame laste ja noorte jaoks ning koos nendega luua, seetõttu vajame kunsti ja kultuuri, et võidelda paremate tingimuste eest ühiskonnas.
Praegu on teatrit ja etendusi just kõige rohkem vaja, näitamaks, et kujutlusvõime suudab seljatada hirmu. Julgus ja pühendumus, mis on näitlejates ja kunstnikes, kes esinevad lastele ja noortele üle kogu maailma – see annab praegusel raskel ajal võimaluse tunda vabanemist, toob kõikjal lastele ja noortele rõõmu. Oleme näinud leidlikkust, loomingulist lähenemist, suurt pühendumust, meie endi liikmed on suurepärased näited sellest, et tahe pakkuda jätkuvalt teatri- ja kunstielamusi kõige pisematest vaatajatest kuni noorukiteni välja – see tahe pole kuhugi kadunud. Meie kogukond on muutunud veelgi tugevamaks.
Lapsed ja noored tunnetavad, mida tähendab, kui ei saa suhelda, valitseb ebakindlus ja lootusetus – see mõjutab tugevalt ka nende vaimset tervist – otsuste tegijad peavad seda märkama ja sellega arvestama. Meie lapsed ja noored vajavad praegu kunsti, kultuuri, teatrit ning etendusi rohkem kui kunagi varem: need on vajalikud kogemused, mis avardavad silmaringi ja arusaamu, näitavad, et võimatu võib siiski olla võimalik, pakuvad rõõmu ja üllatusi, ilu ja emotsioone; need kogemused on pidepunktiks praeguses kaootilises maailmas ja tuletavad meile meelde, kui tähtsad on inimlikud suhted.
Sue Giles, ASSITEJ International President
Inglise keelest tõlkinud Heidi Rannik. Originaalkeeles läkitus.
Vaata ASSITEJ ülemaailmset videotervitust.
World Day of Theatre for Children & Young People 2022
ASSITEJ Eesti Keskus kuulutab 20. märtsil 2022 välja esimese Väikese Printsi tunnustusauhinna laureaadi.
Meediakajastused:
FOTOD | Esimese Väike Printsi tunnustusauhinna pälvis lavastaja Rein Agur (Eesti Päevaleht)
https://kultuur.err.ee/1608538393/esimese-vaikese-printsi-auhinna-palvis-rein-agur
______________________________________________________________________________________________________________________________
2021. aasta noore vaataja teatri päeva sõnum Yvette Hardie’lt:
ASSITEJ International on seda päeva pühitsenud igal 20. märtsil alates 2001. aastast. 2012. aastast on päeva hüüdlauseks olnud “Vii laps teatrisse juba täna!”. Üleskutse eesmärgiks on olnud võimaldada lastele ja noortele paremat ligipääsu kunstile, juhtides tähelepanu just instantsidele ja inimestele, alates sponsorist kuni piletiostjani, kellest noorte kunstini jõudmine ja kunstikogemus sõltuvuses on.
Ent tundub, et sel aastal me ei saa seda enam paluda. Maailm ei liigu enam päris samal kursil kui enne ning nii mõndagi on muutunud nii kunstnike, teatrite, festivalide, perekondade, koolide, ning mõistagi, kõige olulisemana, ka laste ja noorte eludes. See aga ei tähenda, et kunst või teater ei oleks enam nii olulised. Pigem vastupidi: need on tähtsamad kui kunagi varem. Lihtsalt kunsti kogemise viisid on pidanud teisenema ja muutuvate oludega kohanema.
Nõnda tahangi ma käesoleva aasta ülemaailmse noore vaataja teatripäeval esile tõsta seda tohutut annet, loovust, entusiasmi, kohanemisvõimet, toorest visadust ja sihikindlust, mida kunstnikud on välja näidanud, et leida uusi võimalusi oma publikuga kohtumiseks.
Kunstnikud on teinud lugude vestmise otseülekanded Facebookis, kus publik jututoa kaudu vahetult kaasa lüüa saab. Nad on loonud kas ettesalvestatud või reaalajas voogedastatavaid teatrisündmusi, mida lapsed saavad kogeda kodust lahkumata. Nad on teinud teatrit aedades, parkides, sissesõiduteedel ja teispool aknaid. Nad on tavalised elu- ja magamistoad muutnud maagilisteks paikadeks, mida saab avastada ja kaardistada, kaasates teatrimängu kõik meeled. Nad on noorte laboratooriumid toonud võrku ning võimaldanud internetis ligipääsu teatrietenduste salvestuste arhiividele. Nad on leiutanud viise, kuidas kasutada olemasolevaid platvorme, et kunst publikuni viia Whatsappi, Tiktoki, Instagrami kaudu. Nad on saatnud teatrit ja teatrikogemust kirja teel, postipakkidega, kasutades oma tavapäraseid tööriistu loovalt. Nad on toetanud koduõpet. Nad on pandeemiat ennast võtnud loomingulise impulsina ning välja mõelnud ja kirja pannud teoseid ja tükke ajaks, mil publik taas nendega kohtuda võib. Nad on viinud oma festivalid veebi, võrgus toimuvad näidendilugemised, teatrilaagrid ja töötoad. Nad on teinud kõvasti lobitööd, võidelnud toetuste eest, esitanud avaldusi. Nad on seisnud ühise rindena kunsti nimel. Tuues oma kunsti tänavale, on nad kasvatanud kogukondlikku sidusust. Nad on demonstreerinud oma põhjatut loovust tuhandel eri viisil.
Nüüd, kus me oleme üheskoos sammumas tundmatu tuleviku poole, palume me kõiki, kes peavad oluliseks seda, et lastel ja noortel oleks ligipääs fantastilisele vaimsele rikkusele, mida kunst nende ellu toob, jätkata raskustest hoolimata uute võimaluste leiutamist, kuidas teater ja noor vaataja ka muutunud oludes kohtuda saaksid. Sest üks asi on kindel: teater on vajalikum kui kunagi varem. Teatris saame me taas kokku ning taaskohtumises loome ruumi tervenemiseks. Me kujutleme maailma uuesti, kohaneme uuesti ja peame vastu. Meile tuleb meelde, mis meid ühendab – meie inimlikkus.
Ja selle teeb võimalikuks kunstnik, kes elab meis kõigis.
Yvette Hardie
ASSITEJ president 2011–2021
LASTE JA NOORTE SÕNUMID ÜLEMAAILMSEKS TEATRIPÄEVAKS:
Suzanne Versele sõnum:
Aeg vaadata.
Vajutan pausile, kerin tagasi, kerin edasi.
Etendustest saavad liikuvad pikslid. Ahmin neid endasse.
Aeg vaadata lugusid mu akna taga.
Naaber, naabri abikaasa, naabri koer.
Maailm muutub väiksemaks.
Kaldume kõrvale. Kurvist välja.
Mõtleme välja lugusid järgmiseks korraks.
Suvi. Kriis puhkab. Saame hingata.
Oktoober. Alles ma sain liikuma. Tagasi koju!
Mask ajab kihelema. Kõhus hakkab kripeldama.
Lavapõrand on tühi ning meie pakatame mõtetest.
Hoiame end tagasi. Mäng – mis see veel oli?
Ma tahan istuda punasel toolil sinu kõrval. Ma tahan olla nördinud.
Kultuur on parim viis kõvasti rääkimiseks.
Aga mis siis, kui kultuurgi peab maski ette panema?
Me tahame rohkemat kui kunagi varem.
Me loome uusi alternatiive. Võrgus, tänavatel.
Me loome uut lootust. Mis kestab kauem kui karantiinimeetmed.
Veel ühest volikogu aruandest saab muusikateos.
Kultuur! Pühitsemine! Pudel šampust.
Kork lendab kohe eest. Me pulbitseme.
Valmis purskuma.
Suzanne Versele on 23-aastane tudeng Brüsseli lavastajate koolist. Eelmisel aastal mängis ta lavastuses “Piisk piisa haaval”, mis rääkis trupi kogemustest reisil Iisraeli ja Palestiinasse.
Hinata Sakai sõnum:
Ma armastan teatrit nii väga, sest etendusi vaadata ning neis kaasa lüüa on imetore. Kui ma laval näitlen, saavad mu keha ja süda üheks. Kui ma etendust vaatan, lähen ma nii loo sisse, et tegelaste tunded saavad minu tunneteks. Kui teater peaks ära kaduma, kaoks minu elust kolmveerand rikkust ja ma oleksin eksinud. Teater on minu jaoks elu jõud, mida ei saa millegagi asendada.
Hinata Sakai on kümneaastane. Ta elab Jaapanis Kanagawa prefektuuris ning on kohaliku teatrikompanii “Meie linn” liige. Esimest korda oli ta laval juba nelja-aastaselt, pannes oma pardi rolli kogu oma südame ja jõu.
Luísa Crobelatti sõnum:
“Teater on see koht, kus meid nähakse, kus me teeme häält ja kus meid kuulda võetakse. Teater on koht, kus unistamine ja unistustes elamine saab meie igapäevaelu osaks. Meie, noored, ihaleme maailma järele ja teater võimaldab meil kogeda elu, aga lisaks sellele on teater nagu peegel, millesse vaadates saame me ära tunda oma keskkonna, iseenese ja teised, et kõike näha kaugemalt, sügavamalt, kriitilisemalt.
Nii mõnigi kord eelmisel aastal sai teatrist pelgupaik maailma eest, mis oli kuristikule liiga lähedale jõudnud. Ent samas aitas just teater meil lootusekiirt märgata. Olgugi see või viimane kiir, aga selle valguses saame me kutsuda abi, jagada armastust ning hoiatada teineteist selle eest, mille eest ka meie riigijuhid ei osanud meid hoiatada: pandeemia tegelikkuse eest.
Kunst on meid päästnud paljustki, kaasa arvatud tänase kaose keskel hulluks minemisest.
Vaid teatris suudame me jutustada minevikku, astuda olevikuga dialoogi ning ehitada tulevikku omaenese hääle ja kehaga.
Tulevik kuulub meile.”
Luísa Crobelatti on 20-aastane brasiillanna São Paulost, kes unistab sellest, et ühel päeval on ta näitleja, kes esineb lavadel üle kogu maailma. Alates 2014. aastast on ta Paideia liige.
Malaika Hlatshwayo sõnum:
Miks mängib teater noorte inimeste elus olulist rolli? Esiteks seetõttu, et teater ühendab endas paljud erinevad meelelahutuse vormid. Teatris on näitlemist, tantsu, muusikat, poeesiat. Iga vaataja ja etendaja hinge kõnetavad need erinevalt ning see määratlebki selle, mis teater on. Teater aitab meil mõista, mis meie ümber ja meie eludes toimub, aga teater teeb seda rahulikul ja köitval viisil. Mina arvan, et inimesed huvituvadki erinevatest asjadest. Üks hindab muusikat ja peab tantsu igavaks. Teisele meeldib näitlemine ent luule jääb tema jaoks kaugeks ja arusaamatuks. Aga kui nad TEATRISSE tulevad, saab igaüks teatrist osa ja lõõgastuda, kuna teater ei ole vaid üks asi vaid hõlmab neid kõiki. Teater võtab kõigi huvisid arvesse. Meil, noortel, on oma tugevused ja nõrkused. Kui keegi kõneleb, kõik kuulavad. Kui keegi liigub, tahavad kõik näha. Kui keegi lugusid jutustab, tahavad kõik kuulata. Teater aitab noortel ravida haavu ning üle saada traumadest. Teater võib meil aidata ka viivuks põgeneda uuest COVID-19 reaalsusest. Teater aitab noortel näha, kuidas nad võiksid saada paremateks inimesteks. TEATER pulbitseb KUNSTIST, ning kunst aitab meil maailma mõista ja sellega kontaktis olla. Teater tõmbab meid eemale tänavaelu õudusest ja kõigest, mis sellega kaasneb: vägivallast, narkootikumidest jne. TEATER on hääletoruks lastele, kes tunnevad, et neid ei võeta kuulda või et nende arvamus ei lähe kellelegi korda. TEATER aitab meil kokku saada.
T–Together (koos)
H–Healing (tervenemine)
E–Experience (kogemus)
A–Ambition (ambitsioon)
T–Timeless (ajatu)
R–Relating (suhestumine)
E–Escape (väljapääs)
Malaika Hlatshwayo on 14-aastane Lõuna-Aafrika Vabariigi neiu, kes armastab teatrit ja näitlemist ning kes äsja andis välja oma esimese raamatu nimega “Naba”.
Laste ja noorte originaaltekstid
Eesti keelde tõlkinud Andra Aaloe.
Vaata ka videotervitust lastelt üle maailma, kuidas nemad keerulist koroonaaega veedavad ning mis sõnumeid lasteteatripäevaks saadavad. Video lõpetab 12-aastane Ursula Eestist.
Lisaks tegid Piip ja Tuut vahva etteaste otse vanalinnast “PIIP JA TUUT ASTUVAD TEATRIST VÄLJA”: piipjatuut.tv
________________________________________________________________________________________________________________________________
2020 NOORE VAATAJA TEATRI PÄEVA (20.03) SÕNUMID
Yvette Hardie (ASSITEJ International president):
Mida tähendab ühele lapsele, kui teda kutsutakse loovale kohtumisele, kui tal tuleb siseneda uude kunstilisse maailma? Miks on see nii tähtis iga lapse jaoks?
Hiljuti oli mul au kuulata Yo-Yo Ma, kuulsa tšellisti mängu ja mõtteid, milles ta kasutas terminit “kultuurne külalislahkus“. Ta kirjeldas seda kui kunsti võimalust (ja isegi kohustust) tervitada kõike, mis on uus, innovatiivne ja kastist väljas; mis on marginaalne, ennekuulmatu või eiratud. Tema sõnade järgi on see teatritegija ülesanne olla vastuvõtlik neile häältele, vormidele ja tehnikatele ning protsessi käigus olla muutustele avatud.
See tuletas mulle meelde, mida tähendab olla võõrustaja ning mida tähendab olla külaline. Üks kõige tähtsamatest elementidest mõlemale osapoolele on kuulamise kvaliteet, soov ning tahe astuda välja mugavustsoonist, tervitada ja kogeda uusi väljakutseid.
Suurepärane võõrustaja paneb kõiki koduselt tundma, hoolimata sellest, kust nad tulnud on ning mis nende kogemused senini on olnud. Suurepärane võõrustaja unustab oma ego ja tunneb siirast huvi külastaja vastu. Ta tahab kõigile pakkuda võimalikult parima kogemuse. Suurepärane külastaja on see, kes tuleb piiramatu uudishimuga ning sooviga teist tundma õppida, kartmata kogeda midagi uut.
Ühtses vastuvõtvas atmosfääris leiame üksteisega sidet, leiame üllatusmomente ning õpime sügavuti – ja pärast mida oleme muutunud. Oleme puudutanud midagi, mis teeb meid inimlikuks, meis endis ja teistes.
Säärase väärtusliku hetke kingib meile kunst. Teatritegijatena tuleb leida mooduseid, kuidas kutsuda lapsi ja noori lahkesti kunstist osa saama, sooviga neid kuulata ning sooviga, et ka nemad meid samamoodi kuulaksid.
Kui see juhtub, tunneme kasvavat sidet, ühisosa, näeme suuremat pilti, sisemaailma sähvatusi, ühise tundmuse hoogu, mida kutsutakse empaatiaks. Me tunneme, et oleme olulised, et teised on olulised ja meie ühiselt kogetud avastused on olulised.
Ajal, mil üha rohkem inimesi on tõrjutud ning eraldatud piiridel ja lennujaamades; eemale lükatud nende klassierinevuse, etnilise päritolu, religiooni või keele pärast, on just teatrikunstnik see, kellel on võime pakkuda inimestele kuuluvustunnet.
Ja iga laps vajab seda.
———-
(lisatud 17.03)
Sellest ajast, kui me alustasime noore vaataja teatripäeva projekti hüüdlausega „Vii laps teatrisse“ ja mis kulmineerub 20. märtsil, on palju muutunud. Mitmetes maailma riikides ei ole praegu arukas, võimalik ning soovitav lapsi teatrisse viia; nad veedavad päevi tubases keskkonnas kontakteerumata ja isolatsioonis, jälgides ainult seda, mida televiisor suudab pakkuda.
Kuid mõelge korra nende laste peale, kellel pole mugavaid kodusid, kelle vanemad ei jõua neile pakkuda televiisorit, raamatuid, legosid, hubast aiakest, lemmikloomi – kõike seda, mis hoiaks lapse tegevuses. Lapsed, kelle karm reaalsus on jagada ühtainust tuba teistega ja kellel on vähe asju, mida nad saavad nimetada iseenda omaks. Lapsed, kellel pole juurdepääsu veele, et pesta käsi nii tihti kui praegu vajalik; ja kindlasti kellel pole võimalust omada praegu kalleid sanitaarvahendeid. Lapsed, kes ei saa õppida kodus veebi vahendusel, kuna neil lihtsalt pole juurdepääsu internetile. Lapsed, kelle ainuke soe toit päevas tuleb koolist, mis on nüüd ajutiselt suletud. Ja kui nende tervist ei kahjusta mitte niivõrd pandeemia, kui see, et vanemad ja vanavanemad, kes nende eest hoolitsevad, jäävad haigeks või koguni surevad COVID-19 tagajärjel. Vähem dramaatiline, kuid siiski tähtis, on asjaolu, et pereliikmed, kelle sissetulek on eluliselt vajalik igapäevaelu toimimiseks, peavad katkestama töö ning jääma koju karantiini; seega pole ka enam vahendeid, millest elada.
Lahendused, mida arenenud riigid pakuvad koroonaviiruse vastases võitluses, pole alati vastuvõetavad paljudes maades ja erinevates kontekstides. Väljakutsed võivad olla veel rohkem intensiivsemad.
Praegusel ajal vajame selliseid tundmusi, mida just teater (ja teised kunstiliigid) meis esile kutsuvad – kaastunne ja empaatia. Rohkem kui kunagi varem peame mõtlema oma naabritele, lähikondsetele ja puudustkannatavaile. Oma energia ja jõupingutustega peame olema vastutustundlikud ning hoolivad ükskõik millises situatsioonis me ka poleks.
Olgem loomingulised, kasvõi natukenegi! Teatrisse minemise asemel lugege lapsele näidendit, olge ise näitleja rollis, looge võimalusi loominguliseks mänguks käepäraste vahenditega ja kasutage interneti võimalusi loominguliste kogemuste saamiseks. See võib sisaldada emakeelset loo jutustamist, raamatute lugemist, animeeritud filme, videoproduktsioone, kunsti töötubasid jne. ASSITEJ kavatseb luua selliseid allikaid veebi vahendusel ning kõik liikmed on kutsutud oma panust andma.
Pidagem meeles, et üleskutse „Viime lapsed teatrisse“ ei kesta ainult ühe päeva, see on pikemaajaline globaalne protsess, pakkumaks lastele kunstilisi elamusi. Las 20. märts olla selleks päevaks, mil see sõnum jõuab igaüheni.
Las COVID-19 olla komaks jätkuvas lauses inimeste fundamentaalsest vajadusest kunsti järele, mis avaneb meie ees lõpmatult.
YOSHI OIDA’S MESSAGE FOR THE WORLD DAY OF THEATRE FOR CHILDREN AND YOUNG PEOPLE
“Since I was born, I grew up mimicking my parents all the time. How to walk, how to eat, and how to talk; I learned all of these from mimicking my parents. Then from when I became old enough to understand things, taken by parents, I learned to go to the theatre. Theatre was for me, the magic country. The first thing you saw when you entered the theatre was a dropped curtain. I remember that I waited for the curtain to rise with a huge expectation wondering what was behind that dropped curtain. When the curtain finally opened, there was a dream world created by a stage set, lighting, and costumes. Sometimes, it was something created just like in the real world, and at other times, it was a landscape impossible in the real world. There were performers in various disguises crying, laughing, singing, and dancing. And during the interval, we were able to hear sounds of banging and clattering. If it was a small theatre, and I was sitting in the front row, I was able to pull up the curtain to peek inside. Surprisingly enough, a scene was being changed in an instant by a big stage set which was turned around and pulled backwards. Then, afterwards at home, I would mimic the actor. My favorite was a samurai role. I drew on manly eyebrows, made a wig, and played swordfights with my friends using bamboo swords. By the time I was a 7th grader, I started making scale models of a stage set; a revolving stage, a stage set with lights made of miniature light bulbs…. And of course, I attempted scene changes with it.
Having escalated from these experiences, eventually I entered a professional theatre company. But at that time, there was no school for contemporary theatre. I went to a master of conventional theatre and learned theatre techniques conventionally handed down. To learn the conventional theatre means to mimic everything that the master does and to make an effort to be exactly like the master. Then one day, I unexpectedly earned a chance to do a work under Peter Brook. The first lesson I had with him was in improvisation, which I had never experienced. Even though I was told to do improvisation, I had no idea what to do, so I started making movements combining all the conventional ones that I had learned in Japan. But one day, Brook gave me a note saying, “Don’t mimic the Japanese conventional theatre”. Struck by his note, I felt as if I had been thrown alone into the great ocean. I had nothing to depend on and was like a wrecked ship simply drifting here and there. But this was the moment when I started to think about creating for the first time. I realised that my work was not simply to reproduce what existed in the past in the way the conventional theatre does, but to create my own expressions. And to create is not to create something from nothing as God does, but to mimic what has previously existed and go beyond it. Van Gogh was influenced by Ukiyoe, Picasso created his own paintings inspired by African arts, and Miro got suggestions from the Chinese characters; all has been developed from what has already existed.
The path I have taken is probably the same. My life was to mimic whatever I saw and heard in theatre and then to make efforts to go beyond that. And this experience has led me to find a way of living, passing through and beyond theatre.”
Yoshi Oida
Actor, Director, and Writer. Born in Hyogo Prefecture in 1933. He currently resides in Paris, France.
————-
ASSITEJ Eesti Keskuse ja Eesti Kontserdi koostöös korraldatud BIG BANG seminar jääb eriolukorra tõttu riigis 20. märtsil 2020 ära.
Seminari teema “MUUSIKA JA TEATER NOORELE VAATAJALE: TEADLIKKUS, KVALITEET NING KOOSTÖÖ KOOLIDE JA LASTEAEDADEGA.”
____________________________________________________________________________________________________________________________
2019 RAHVUSVAHELISE NOORE VAATAJA TEATRI PÄEVA SÕNUMID
YVETTE HARDIE (ASSITEJ president):
Meie maailm on irdumise ja eraldumisega lahku löödud. Igal pool meie ümber püüavad juhid ja strateegiad inimesi üksteise vastu pöörata, olgu aluseks rass, keel, kultuur, majanduslik olukord, sugu, seksuaalne sättumus, truudus mingile ideele, kuulumine või mittekuulumine… Peaaegu iga inimlikkuse tahk on kellegi kasutuses tugevamate eraldusjoonte tõmbamiseks ning kõrgemate umbusu ja viha seinte ladumiseks. Näib, nagu me oleks hüljanud ubuntu, aafrika filosoofia, mis õpetab „ma olen, sest sina oled“ ning „inimesest teevad inimese tema suhted teistega“.
Kuidas pöörata ümber see suhtumine, mis teeb halba meie lastele ning muidugi mõista ka meile endile?
Lapsed vajavad nauditavaid hetki kogukonnaga, mil meenutatakse jagatud väärtusi, ning mille abil nad saavad mõtestada erinevaid inimeseksolemise reaalsusi. Nad vajavad ruume, uurimaks uusi mõtlemise viise, mis vaidlustavad eraldusele rõhuvaid narratiive, ruume, kus empaatiatunne tekib ka neist kõige erinevamate vastu. Nad vajavad konkreetseid ühtekuuluvustunde kogemusi, et meenutada maailma pakutavat rõõmu ning ilu.
ASSSITEJ usub, et teater avab uksi, tunnetamaks suuremat ühendust teistega ning – väga oluline – ka iseendaga.
Hiljuti avaldas The New Victory Theater New Yorgis tulemused viieaastasest uuringust, mis vaatles lastele ja noortele suunatud teatri mõju. Üks üllatuslik võtmeleid osutas, et teatriskäimine andis lastele suurema lootuse tuleviku suhtes. Tulemus oli vastandlik kontrollrühmale, kuhu kuulusid teatrietendustest ja töötubadest sama perioodi vältel mitte osa võtnud lapsed, kes tunnetasid oma tuleviku õppimise ja töötamise võimaluste mänguruumi kahanevana.
Mis teeb lootuse nii oluliseks? Lootus loob positiivset energiat, mis muundub enesekindluseks, tahtejõuks, paindlikkuseks ning lõpuks ka konkreetseks tegudeks, mis muudavad midagi enda või teiste inimeste eludes. Igal lapsel peab olema lootus.
Pühendugem kõik sellele, et kutsuda täna laps või noor teatrisse ja koguda kokku toetus, mis kindlustab iga lapse ligipääsu kunstidele ja teatrile nende isiklikest või sotsiaalsetest seisukordadest sõltumatult. Ning kes me sel alal töötame, pühendugem kvaliteetsete elamuste pakkumisele, mis võivad muuta noorema generatsiooni maailma tajumise viisi – tänase ja homse päeva nimel.
JOYEE (8-aastane):
Kõik on teatriga seotud. Ma sündisin kohas, kus teater oli väga eriline. Indias.
Ja isegi lastekodus olles teadsin ma, et teater on seal oluline. Mu ema on osa teatrist. Mina olen osa teatrist. Ma teen kaasa House of Muchness’i projektides, see on teater – me teeme etendusi. Sellist värki. Igal lapsel on õigus teha lõbusaid asju. Nagu House of Muchness. Ma teen ka Bollywoodi, sest see sobib minu päritoluga.
Kõik on teater. Seda on raske seletada. Ma ei prooviks seda seletada kellelegi, kes sellest aru ei saaks, ma lihtsalt võtaksin nad kaasa, näitaksin neile ning nad saaks ise aru.
Teater on sina. Mida iganes sa teed, on teater. Kõik sinu ümber on teater. Sina oled teater. Kogu su keha töötab üheskoos nagu teater. Et valmis teha üks suur lavastus. Ja see lavastus on sinu elu.
Ilma teatrita ei oleks kujutlusvõimet. Mitte keegi ei oleks võimeline olema tema ise. Ilma lugudeta oleks kõigil kogu aeg igav. Natuke sünge, aga tõesti poleks hea olla. See oleks nagu kuu. Keegi ei suudaks üksteisega oma suurte mütside pärast suhelda.
Kui sul ei ole kujutlusvõimet, nojah, ainuke viis seda parandada on teater. See õpetab sulle asju. See võib sind armastuse kohta harida. Kuidas see erineval moel paistab. Ja kuidas erinevad inimesed ei pruugi teada, kas nad suudavad üksteist armastada, nojah, nad suudavad küll. Eriti tugev lugu suudab meid isegi muuta. Teater on eriline ja hea ja ilus. Ja meil peavad olema kõik tunded – kui etendus teeb meid kurvaks, suudab see meid ka lootusrikkaks teha – nii et head asjad saaks pärast juhtuda. Ja tavaliselt juhtuvad ka.
JOJO (11-aastane):
Ma olen 11-aastane ja ma olen düsleksik. Ma olen inimene, kes pisut vannub. Mulle meeldivad inimesed, kes mind minuna mõistavad. Ma tahan olla osa millestki. Ma olen inimene, kes tahab maailma muuta. Ma kuulun Laste Parteisse, mis tegeleb laste ja ideede ja poliitikaga teatrietenduste kaudu. Mina võin niimoodi maailma muutma hakata.
Teater on oluline, sest see räägib lugusid. Lood näitavad inimpõlvedele, mis toimub. Kust nad tulevad, miks nad siin on ja kuidas nad siin on. Asju, mida me peame tegema. Siis me mõistame inimesi ja nende valikuid.
Minu esimene etendus oli muusikafestival Adelaide’is, kui ma olin oma emme kõhus. Esimene etendus, mida ma mäletan, oli ooper. Sest Rogeri nõbu on ooperilaulja. Roger oli minu vanaisa.
Ma armastan teatrit, kus ma pean kasutama oma kujutlusvõimet, päris oma kujutlusvõimet, mis on kõigi teiste omast erinev. Sest etenduses on asjad kas rasked näha või pole neid olemas, neid peab ette kujutama. Nad mõeldakse välja. Ja siis näeb neid tõega hästi. Aga inimestel võib olla oma peas teistsugune lugu või pildid, võrreldes sellega, mis on minu peas.
Kui sa ei kutsu lapsi teatrisse, teater lakkab. Teater näitab elusid ja südameid ja hingi tegevuses. Kui ma kutsuksin lapse teatrisse, väikese lapse, ei seletaks ma talle tee peal midagi. Ta vaataks seda etendust ja siis ta seletaks seda mulle.
Kui mulle öeldaks, et ma ei saa rohkem teatrit näha, oleksin ma kurb, ma oleksin vihane.
Kui ma poleks näinud mõnd asja, mida ma olen teatris näinud, poleks ma mina.
Ja ma meeldin endale.
Jojo ja Joyee originaaltekste inglise keeles saab lugeda SIIT ning Yvette Hardie sõnumit SIIT.
Head noore vaataja teatri päeva 20. märtsil!
Soovib ASSITEJ Eesti Keskus ja ASSITEJ International
#takeachildtothetheatre
__________________________________________________________________________________________________________
ASSITEJ Eesti ja NAKS festival kutsuvad:
RAHVUSVAHELINE NOORE VAATAJA TEATRI PÄEV
20. märtsil 2019
See on päev, et tähistada laste- ja noorteteatri edusamme kogu maailmas. Päev pidamaks meeles, kui oluline on anda inimesele teatrialane haridus juba lapse- ja noorukieas, tuua teater lapseni või viia laps teatrisse.
————————————————————————————
PROGRAMM
13.00-17.00 TEEMAPÄEV LASTEKIRJANDUSE KESKUSES (Pikk 73)
Päeva juhivad ja vestlusringe modereerivad Piip ja Tuut
13.00-13.10 Kogunemine, tervituskohv (10’)
13.10-13.35 Lastekirjanduse Keskuse tutvustus uuemast laste- ja noortekirjandusest / Anne Kõrge (25’)
13.35-14.20 Paneeldiskussioon teemal “Kellele on vaja dramaturgi?” / Piret Jaaks, Krista Kumberg, Rein Agur, Donald Tomberg, Sander Pukk (45’)
14.20-14.30 Sirutuspaus (10’)
14.30-15.15 Paneeldiskussioon teemal “Kuidas tunnustada laste- ja noorteteatrit?” / Eva-Liisa Linder, Katre Väli, Kirsten Simmo, Birgit Landberg, Jaanus Vaiksoo (45’)
15.15-15.45 Paus (suupisted) (30’)
15.45-16.40 Eesti Teatri Agentuuri 2018. aasta laste- ja noortenäidendite võistluse III preemia laureaadi Tia Navi “Kas tead, kool?” ettelugemine. Loevad Teele Pärn ja Karmo Nigula Eesti Draamateatrist ning Tallinna 32. Keskkooli näiteringi (KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne) õpilased. Lavastajana juhendab Allan Kress. (55’)
16.40-17.00 ASSITEJ Eesti ülevaade maailmafestivalidest / Juhatuse liige Reeli Lonks (20’)
19.00 Kuressaare Linnateatri noorteetendus “JÄRGMINE PEATUS: KOSMOS” Theatrumi saalis (Vene 14)
*Kiirematele teemapäevale registreerujatele sissepääs kutse alusel (piiratud koguses!)
———————————————————————————-
Tia Navi noortenäidendi “Kas tead, kool?” tegelasteks on 14-15-aastased noored, kes panevad proovile uue klassijuhataja, noore meesõpetaja. Kes keda? Publikul on võimalus mõtiskleda eksistentsiaalsete teemade üle: kuidas toime tulla elu ja surmaga? Mis peitub pealispinna all? Kuivõrd on meil aega üksteist kuulata? Kuidas saab kool olla toeks noorele inimesele? Kuigi juttu tuleb suurtest küsimustest, on tükis ka huumorit ja mahlakaid dialooge, nagu noorte elus ikka.
———————————————————————————–
Paneeldiskussioonides osalevad:
– Piret Jaaks on näitekirjanik ja dramaturg, kelle käe alt on lavale jõudnud umbes 15 näidendit.
– Sander Pukk lõpetas lavakunstikooli lavastaja erialal aastal 2012. Ta on erinevates Eesti kutselistes teatrites välja toonud 10 lavastust.
– Rein Agur on meie kultuuriruumis nukuteatri kunsti säilimise eest võitleja, töötanud kuni 1994. aastani ER Nukuteatris.
– Krista Kumberg – raamatukoguhoidja ning teatrisõber, kellel tuleb korra aastas paljudele jõulurepertuaari otsida ja on suure sundimise peale seda ka ise juurde kirjutanud, hoiab kohalikel kooliteatritel korra aastas žürii liikmena silma peal.
– Donald Tomberg on ajakirja “Teater.Muusika.Kino.” filmitoimetaja, avaldanud kaks romaani ning kirjutanud näidendeid nii lastele kui ka täiskasvanutele.
– Kirsten Simmo on Eesti Teatri Agentuuri juht, teatriteadlane ja kultuurikorraldaja, kes on ASSITEJ Eesti Keskusega seotud üle 15 aasta. 2019. a Salme Reegi nimelise teatriauhinna žürii esimees.
– Jaanus Vaiksoo on lastekirjanik. Kuulunud mitmel hooajal Salme Reegi auhinna žüriisse. Õpetanud aastaid Rocca al Mare gümnaasiumiõpilastele kirjandust, sh valikainena kaasaegset kultuuri, mille üks osa on teatrietenduste vaatamine.
– Eva-Liisa Linder on teatriteadlane ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur. Olnud aastatel 2011-2014 ja 2016 Salme Reegi nimelise auhinna žürii liige.
– Birgit Landberg on lavastaja, näitleja ja juhatuse liige teatris Must Kast ning Lavastajate Liidu liige. 2018. a Salme Reegi nimelise teatriauhinna laureaat.
– Katre Väli on Eesti Kultuuriministeeriumi teatrinõunik ning teatrikriitik ja semiootik.
———————————————————————————–
Toetavad Eesti Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Täname Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Lastekirjanduse Keskust ja Kuressaare Linnateatrit.
———————————————————————————–
Lisainfo:
ASSITEJ Eesti Keskus
assitejeesti@gmail.com
Reeli Lonks, +372 56629410
Allan Kress, +372 5053132