Festival “Teater noorele vaatajale 2014”
Festival Teater Noorele Vaatajale 2014 toimus 28. – 30. oktoobrini Vaba Lava teatrimajas Tallinnas. Kolme päeva jooksul anti 15 tasuta etendust 15 erineva teatri poolt, lisaks etendustele viidi läbi kolm ettekandeseminari ja viis arutelu. Festivali eesmärk oli anda kõigile huvilistele ülevaade, millised teatrid ja lavastused lasteaedades, koolides jm väiksemates kohtades ringi sõidavad. Esinemisvõimalust pakuti nii tuntud kui tundmatutele truppidele. Kutsutud külalistena osales festivalil 16 õpetajat ja kultuuriametnikku, kes vaatasid ära kogu pakutava programmi ja andsid aruteludel aktiivselt tagasisidet. Lisaks osalesid koostöös Eesti Teatri Agentuuriga lasteteatri ekspertidena 4 väliskülalist – Niclas Malmcrona Rootsist, Katariina Metsalämpi ja Ann-Mari Virta Soomest ning Tatiana Bobrova Venemaalt. Publiku põhiosa moodustasid Tallinna ja selle lähiümbruse lapsed. Kokku käis festivali etendustel 1400 vaatajat. Ettekannetega esinesid: Toomas Tross „Kellele on vaja teatrit lastele ja noortele?“; Bengt Andersson (Rootsi, Riksteatern) „Feeding young eyes on the world“; Marite H. Butkaite (Drakadeemia) „Dramatiseerimine – mis loom see on?“. Arutelusid juhtisid Rait Avestik ja Kirsten Simmo. Tõlke eesti ja inglise keelde tegi Heidi Rannik.
Festivali kogumiku eessõna:
Head avalikku teatrit!
Taas ehk teist korda toimub rahvusvahelise laste- ja noorteteatreid koondava organisatsiooni ASSITEJ Eesti keskuse eesvedamisel teatrifestival, mille üheks eesmärgiks on tekitada avalik ülevaade kohalikest lastele mängivatest teatritest. Juba eelmise aasta festivalil selgus, et meie lasteteatrimaastiku korrastamiseks on selline festival hädavajalik – teatrid vaatavad ise justkui peeglisse ja haridusasutuste töötajad ehk Suured Uksehoidjad näevad, mis selles vallas toimub. Et ostaks terad sõkaldest eraldada! Seda, kas ja kuidas see üritus aitab kaasa kvaliteetse lasteteatri arengule ja selle jõudmisele sihtrühmani, on veel vara öelda. Ka ei saa öelda, et sellel festivalil ja siin teatmikus esinevatel teatritel poleks oma tegevuses enam arenguruumi. On ja seda teavad nad isegi ja on valmis avalikult arenema. Erinevalt nendest „teatritest“ ja „elukunstnikest“, kes imbuvad lasteasutustesse kuidagi salaja ning ei vastuta selle eest, mida noorpublik nende esituses näeb. Oo, Suur Uksehoidja – kas oled kindel, et sa ei lasknud just oma majja sisse hunti lambanahas, kes hoolib heast lambanahksest kasukast niisama vähe kui elukunstnikust piraatnäitleja oma publikust ? Head lasteasutuste töötajad – väljugem oma mugavustsoonist ka selleks ajaks, kui teie asutuse uksele koputab järjekordne (ilmselgelt hea jutuga) Hunt, kes tahab kirglikult sealsete laste ja noorte elu oma kunsttükkidega rikastada. Uurige, kes ta tegelikult on, kui kaua ja kus on ta teatritegemist õppinud, kust pärinevad tema kogemused noort ja arenevat inimest teatrikunstiga mõjutamiseks, miks ta ei tee teatrit täiskasvanutele, vaid just lastele? Ja kindlasti küsige, kas ta oskab nimetada mõnda tunnustatud teatriorganisatsiooni või –inimest, kes tema poolt miski soovitussõna võiks lausuda. Võtke vastutus, kasvatajad-pedagoogid, sest teie olete need, kes otsustavad, millise teatrielamuse inimene oma väga mõjutatavas elueas saab. Sest kui teie ei võta vastutust, ei saa seda nõuda ka poliitilistelt otsustajatelt.
Rait Avestik
teatrikriitik ja lapsevanem