Täna, 20. märtsil tähistatakse rahvusvahelist noore vaataja teatri päeva. Seekordse noore vaataja teatri päeva läkituse on koostanud rahvusvahelise ASSITEJ keskuse president Sue Giles (pildil). Läkituse tõlkis Liina Sudak, toimetasid Heidi ja Kaido Rannik.

Kogu maailmas teevad meie liikmed – loovisikud ja asutused, kes töötavad teatri- ja etenduskunstide valdkonnas laste ja noorte heaks, nendega koos ja nende kõrval – kõvasti tööd selle nimel, et tunnustataks nende tööd ja nende publikut. Alla 18-aastased lapsed ja noored moodustavad maailma rahvastikust umbes 29 protsenti, ometi on see märkimisväärne osa ühiskonnast sageli kultuuriliselt marginaliseeritud, lihtsalt vanuse tõttu. Lastel on vähe võimu, raha või valikuvabadust ning nad sõltuvad täiskasvanutest ja nende tehtud otsustest.

Tänavusel noore vaataja teatri päeval on õige hetk pöörata tähelepanu ASSITEJ eesmärkidele, mis praegu olulised. See on jõuline üleilmne kampaania, mis rõhutab, et kultuur on kõigi laste ja noorte jaoks esmatähtis. Kõige tähtsamad on sellest inspireeritud üritused, mis arvestavad kohaliku kontekstiga ja toimuvad ühel kindlal päeval – 20. märtsil – üle maailma.

See on oluline hetk. Laste ja noorte jaoks, nendega koos ja nende endi tehtud kunst ja kultuur on oluline osa laiemast kultuuri ökosüsteemist. Seal kohtuvad noorte mõtte- ja vaimulaadid, seal need arenevad ja kasvavad, kujuneb tähelepanelik publik ning noor vaataja võtab kultuurielust aktiivselt osa.

Teatrile ja etenduskunstidele ligipääsu puhul on lihtne reegel − noore vaataja kultuurikogemus sõltub sellest, mida täiskasvanu talle lubab ja võimaldab. Paljudes kohtades ei saa üldsus aru laste ja noorte õigusest kunsti-, kultuuri- ja vabaajavaldkonnas osaleda ning sellesse ei suhtuta tõsiselt. Nende eneseväljendusõigusesse ja hääle kuuldavaks tegemisse suhtutakse ükskõikselt, seda eiratakse.

Seepärast rõhutame noore vaataja teatri päeval, kui oluline on, et lapse õigused kaunitele kunstidele ja kultuurile on rambivalguses – muudame need õigused nähtavaks siin ja praegu kõikidele täiskasvanutele, kellest sõltub ligipääs.

Kuidas me seda teeme? Erinevate riikide ASSITEJ keskustes teevad kunstnikud ja organisatsioonid eri žanrites teatrit ja annavad etendusi – seda elutähtsat, reaalajas toimuvat, jagatud inimestevahelist kogemust, mis võib olla võimas ja – mõnikord eluks ajaks – meeldejääv. Teater võib sütitada ja arendada mõtteid ja pakkuda uusi või teistsuguseid vaatenurki. See annab julguse sukelduda keerulistesse probleemidesse ja toob esile meie elu märkamatud osad.

Teame, et teatris on ruumi kujutlusvõimele ja selleta poleks lootust. Teame, et teater pakub erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja selleta oleks maailm segadusseajav. Teame, et teatris saavad võhivõõrad omavahel mõtteid vahetada, jagada ilusaid, rõõmsaid või imelisi hetki ning selleta oleks maailmas vähem empaatiat.

Lapse õigused kaunistele kunstidele ja kultuurile on rambivalguses, täna ja alati – seeläbi tagame, et noort vaatajat kaasatakse, ta pääseb teatrile ja etenduskunstidele ligi, tal on juurdepääs suurtele mõtetele ja ilule, imelistele seiklustele ja imepärastele hetkedele, kujutelmadele ja üllatustele – parimatele ja huvitavaimatele kogemustele, ning seda võimaldavad talle täiskasvanud.

Rahvusvahelise ASSITEJ keskuse töö on edendada ja ühendada – selle töö alustalad kõikjal maailmas on noore vaataja kultuurilised õigused. Meie töö on ka tegutseda inspireerivalt ja pühendunult, näidelda, valmistada ja luua. Nii saame iga täiskasvanud publikuliiget rõõmuga veenda ja saada kinnitus nende pühendumusest sellele, et sünnihetkest peale oleks lastel võimalus kogeda teatrit.

Tähistades 20. märtsil seda, et lapse õigused kaunitele kunstidele ja kultuurile on rambivalguses, loome koos midagi suurt ja ilusat. Saame välja saata positiivsuse ja optimismi laine, et püüda meie kogukonnast väljapoole jääjate tähelepanu – täiskasvanute, kes hoolitsevad laste eest, töötavad õpetajatena, kohalikes omavalitsustes, valitsusasutustes, ministeeriumides. Võime öelda: “Viige noor vaataja etenduskunstide juurde või viige etenduskunstid noore vaatajani, vaadake, et neil on sõimedes, lasteaedades, koolides, ülikoolides, raamatukogudes, festivalidel, teatrites ligipääs kunstile, mida nendele ja nendega koos tehakse ja mida nad ise harrastavad – veenduge selles, et see elutähtis osa rahvastikust – peaaegu 30 protsenti maailma inimestest – pääseb etenduskunstidele ligi. See on nende õigus!”