2020 NOORE VAATAJA TEATRI PÄEVA (20.03) SÕNUMID
Yvette Hardie (ASSITEJ International president):
Mida tähendab ühele lapsele, kui teda kutsutakse loovale kohtumisele, kui tal tuleb siseneda uude kunstilisse maailma? Miks on see nii tähtis iga lapse jaoks?
Hiljuti oli mul au kuulata Yo-Yo Ma, kuulsa tšellisti mängu ja mõtteid, milles ta kasutas terminit “kultuurne külalislahkus“. Ta kirjeldas seda kui kunsti võimalust (ja isegi kohustust) tervitada kõike, mis on uus, innovatiivne ja kastist väljas; mis on marginaalne, ennekuulmatu või eiratud. Tema sõnade järgi on see teatritegija ülesanne olla vastuvõtlik neile häältele, vormidele ja tehnikatele ning protsessi käigus olla muutustele avatud.
See tuletas mulle meelde, mida tähendab olla võõrustaja ning mida tähendab olla külaline. Üks kõige tähtsamatest elementidest mõlemale osapoolele on kuulamise kvaliteet, soov ning tahe astuda välja mugavustsoonist, tervitada ja kogeda uusi väljakutseid.
Suurepärane võõrustaja paneb kõiki koduselt tundma, hoolimata sellest, kust nad tulnud on ning mis nende kogemused senini on olnud. Suurepärane võõrustaja unustab oma ego ja tunneb siirast huvi külastaja vastu. Ta tahab kõigile pakkuda võimalikult parima kogemuse. Suurepärane külastaja on see, kes tuleb piiramatu uudishimuga ning sooviga teist tundma õppida, kartmata kogeda midagi uut.
Ühtses vastuvõtvas atmosfääris leiame üksteisega sidet, leiame üllatusmomente ning õpime sügavuti – ja pärast mida oleme muutunud. Oleme puudutanud midagi, mis teeb meid inimlikuks, meis endis ja teistes.
Säärase väärtusliku hetke kingib meile kunst. Teatritegijatena tuleb leida mooduseid, kuidas kutsuda lapsi ja noori lahkesti kunstist osa saama, sooviga neid kuulata ning sooviga, et ka nemad meid samamoodi kuulaksid.
Kui see juhtub, tunneme kasvavat sidet, ühisosa, näeme suuremat pilti, sisemaailma sähvatusi, ühise tundmuse hoogu, mida kutsutakse empaatiaks. Me tunneme, et oleme olulised, et teised on olulised ja meie ühiselt kogetud avastused on olulised.
Ajal, mil üha rohkem inimesi on tõrjutud ning eraldatud piiridel ja lennujaamades; eemale lükatud nende klassierinevuse, etnilise päritolu, religiooni või keele pärast, on just teatrikunstnik see, kellel on võime pakkuda inimestele kuuluvustunnet.
Ja iga laps vajab seda.
———-
(lisatud 17.03)
Sellest ajast, kui me alustasime noore vaataja teatripäeva projekti hüüdlausega „Vii laps teatrisse“ ja mis kulmineerub 20. märtsil, on palju muutunud. Mitmetes maailma riikides ei ole praegu arukas, võimalik ning soovitav lapsi teatrisse viia; nad veedavad päevi tubases keskkonnas kontakteerumata ja isolatsioonis, jälgides ainult seda, mida televiisor suudab pakkuda.
Kuid mõelge korra nende laste peale, kellel pole mugavaid kodusid, kelle vanemad ei jõua neile pakkuda televiisorit, raamatuid, legosid, hubast aiakest, lemmikloomi – kõike seda, mis hoiaks lapse tegevuses. Lapsed, kelle karm reaalsus on jagada ühtainust tuba teistega ja kellel on vähe asju, mida nad saavad nimetada iseenda omaks. Lapsed, kellel pole juurdepääsu veele, et pesta käsi nii tihti kui praegu vajalik; ja kindlasti kellel pole võimalust omada praegu kalleid sanitaarvahendeid. Lapsed, kes ei saa õppida kodus veebi vahendusel, kuna neil lihtsalt pole juurdepääsu internetile. Lapsed, kelle ainuke soe toit päevas tuleb koolist, mis on nüüd ajutiselt suletud. Ja kui nende tervist ei kahjusta mitte niivõrd pandeemia, kui see, et vanemad ja vanavanemad, kes nende eest hoolitsevad, jäävad haigeks või koguni surevad COVID-19 tagajärjel. Vähem dramaatiline, kuid siiski tähtis, on asjaolu, et pereliikmed, kelle sissetulek on eluliselt vajalik igapäevaelu toimimiseks, peavad katkestama töö ning jääma koju karantiini; seega pole ka enam vahendeid, millest elada.
Lahendused, mida arenenud riigid pakuvad koroonaviiruse vastases võitluses, pole alati vastuvõetavad paljudes maades ja erinevates kontekstides. Väljakutsed võivad olla veel rohkem intensiivsemad.
Praegusel ajal vajame selliseid tundmusi, mida just teater (ja teised kunstiliigid) meis esile kutsuvad – kaastunne ja empaatia. Rohkem kui kunagi varem peame mõtlema oma naabritele, lähikondsetele ja puudustkannatavaile. Oma energia ja jõupingutustega peame olema vastutustundlikud ning hoolivad ükskõik millises situatsioonis me ka poleks.
Olgem loomingulised, kasvõi natukenegi! Teatrisse minemise asemel lugege lapsele näidendit, olge ise näitleja rollis, looge võimalusi loominguliseks mänguks käepäraste vahenditega ja kasutage interneti võimalusi loominguliste kogemuste saamiseks. See võib sisaldada emakeelset loo jutustamist, raamatute lugemist, animeeritud filme, videoproduktsioone, kunsti töötubasid jne. ASSITEJ kavatseb luua selliseid allikaid veebi vahendusel ning kõik liikmed on kutsutud oma panust andma.
Pidagem meeles, et üleskutse „Viime lapsed teatrisse“ ei kesta ainult ühe päeva, see on pikemaajaline globaalne protsess, pakkumaks lastele kunstilisi elamusi. Las 20. märts olla selleks päevaks, mil see sõnum jõuab igaüheni.
Las COVID-19 olla komaks jätkuvas lauses inimeste fundamentaalsest vajadusest kunsti järele, mis avaneb meie ees lõpmatult.
YOSHI OIDA’S MESSAGE FOR THE WORLD DAY OF THEATRE FOR CHILDREN AND YOUNG PEOPLE
“Since I was born, I grew up mimicking my parents all the time. How to walk, how to eat, and how to talk; I learned all of these from mimicking my parents. Then from when I became old enough to understand things, taken by parents, I learned to go to the theatre. Theatre was for me, the magic country. The first thing you saw when you entered the theatre was a dropped curtain. I remember that I waited for the curtain to rise with a huge expectation wondering what was behind that dropped curtain. When the curtain finally opened, there was a dream world created by a stage set, lighting, and costumes. Sometimes, it was something created just like in the real world, and at other times, it was a landscape impossible in the real world. There were performers in various disguises crying, laughing, singing, and dancing. And during the interval, we were able to hear sounds of banging and clattering. If it was a small theatre, and I was sitting in the front row, I was able to pull up the curtain to peek inside. Surprisingly enough, a scene was being changed in an instant by a big stage set which was turned around and pulled backwards. Then, afterwards at home, I would mimic the actor. My favorite was a samurai role. I drew on manly eyebrows, made a wig, and played swordfights with my friends using bamboo swords. By the time I was a 7th grader, I started making scale models of a stage set; a revolving stage, a stage set with lights made of miniature light bulbs…. And of course, I attempted scene changes with it.
Having escalated from these experiences, eventually I entered a professional theatre company. But at that time, there was no school for contemporary theatre. I went to a master of conventional theatre and learned theatre techniques conventionally handed down. To learn the conventional theatre means to mimic everything that the master does and to make an effort to be exactly like the master. Then one day, I unexpectedly earned a chance to do a work under Peter Brook. The first lesson I had with him was in improvisation, which I had never experienced. Even though I was told to do improvisation, I had no idea what to do, so I started making movements combining all the conventional ones that I had learned in Japan. But one day, Brook gave me a note saying, “Don’t mimic the Japanese conventional theatre”. Struck by his note, I felt as if I had been thrown alone into the great ocean. I had nothing to depend on and was like a wrecked ship simply drifting here and there. But this was the moment when I started to think about creating for the first time. I realised that my work was not simply to reproduce what existed in the past in the way the conventional theatre does, but to create my own expressions. And to create is not to create something from nothing as God does, but to mimic what has previously existed and go beyond it. Van Gogh was influenced by Ukiyoe, Picasso created his own paintings inspired by African arts, and Miro got suggestions from the Chinese characters; all has been developed from what has already existed.
The path I have taken is probably the same. My life was to mimic whatever I saw and heard in theatre and then to make efforts to go beyond that. And this experience has led me to find a way of living, passing through and beyond theatre.”
Yoshi Oida
Actor, Director, and Writer. Born in Hyogo Prefecture in 1933. He currently resides in Paris, France.
————-
ASSITEJ Eesti Keskuse ja Eesti Kontserdi koostöös korraldatud BIG BANG seminar jääb eriolukorra tõttu riigis 20. märtsil 2020 ära.
Seminari teema “MUUSIKA JA TEATER NOORELE VAATAJALE: TEADLIKKUS, KVALITEET NING KOOSTÖÖ KOOLIDE JA LASTEAEDADEGA.”
