2021. aasta noore vaataja teatri päeva sõnum Yvette Hardie’lt:
ASSITEJ International on seda päeva pühitsenud igal 20. märtsil alates 2001. aastast. 2012. aastast on päeva hüüdlauseks olnud “Vii laps teatrisse juba täna!”. Üleskutse eesmärgiks on olnud võimaldada lastele ja noortele paremat ligipääsu kunstile, juhtides tähelepanu just instantsidele ja inimestele, alates sponsorist kuni piletiostjani, kellest noorte kunstini jõudmine ja kunstikogemus sõltuvuses on.
Ent tundub, et sel aastal me ei saa seda enam paluda. Maailm ei liigu enam päris samal kursil kui enne ning nii mõndagi on muutunud nii kunstnike, teatrite, festivalide, perekondade, koolide, ning mõistagi, kõige olulisemana, ka laste ja noorte eludes. See aga ei tähenda, et kunst või teater ei oleks enam nii olulised. Pigem vastupidi: need on tähtsamad kui kunagi varem. Lihtsalt kunsti kogemise viisid on pidanud teisenema ja muutuvate oludega kohanema.
Nõnda tahangi ma käesoleva aasta ülemaailmse noore vaataja teatripäeval esile tõsta seda tohutut annet, loovust, entusiasmi, kohanemisvõimet, toorest visadust ja sihikindlust, mida kunstnikud on välja näidanud, et leida uusi võimalusi oma publikuga kohtumiseks.
Kunstnikud on teinud lugude vestmise otseülekanded Facebookis, kus publik jututoa kaudu vahetult kaasa lüüa saab. Nad on loonud kas ettesalvestatud või reaalajas voogedastatavaid teatrisündmusi, mida lapsed saavad kogeda kodust lahkumata. Nad on teinud teatrit aedades, parkides, sissesõiduteedel ja teispool aknaid. Nad on tavalised elu- ja magamistoad muutnud maagilisteks paikadeks, mida saab avastada ja kaardistada, kaasates teatrimängu kõik meeled. Nad on noorte laboratooriumid toonud võrku ning võimaldanud internetis ligipääsu teatrietenduste salvestuste arhiividele. Nad on leiutanud viise, kuidas kasutada olemasolevaid platvorme, et kunst publikuni viia Whatsappi, Tiktoki, Instagrami kaudu. Nad on saatnud teatrit ja teatrikogemust kirja teel, postipakkidega, kasutades oma tavapäraseid tööriistu loovalt. Nad on toetanud koduõpet. Nad on pandeemiat ennast võtnud loomingulise impulsina ning välja mõelnud ja kirja pannud teoseid ja tükke ajaks, mil publik taas nendega kohtuda võib. Nad on viinud oma festivalid veebi, võrgus toimuvad näidendilugemised, teatrilaagrid ja töötoad. Nad on teinud kõvasti lobitööd, võidelnud toetuste eest, esitanud avaldusi. Nad on seisnud ühise rindena kunsti nimel. Tuues oma kunsti tänavale, on nad kasvatanud kogukondlikku sidusust. Nad on demonstreerinud oma põhjatut loovust tuhandel eri viisil.
Nüüd, kus me oleme üheskoos sammumas tundmatu tuleviku poole, palume me kõiki, kes peavad oluliseks seda, et lastel ja noortel oleks ligipääs fantastilisele vaimsele rikkusele, mida kunst nende ellu toob, jätkata raskustest hoolimata uute võimaluste leiutamist, kuidas teater ja noor vaataja ka muutunud oludes kohtuda saaksid. Sest üks asi on kindel: teater on vajalikum kui kunagi varem. Teatris saame me taas kokku ning taaskohtumises loome ruumi tervenemiseks. Me kujutleme maailma uuesti, kohaneme uuesti ja peame vastu. Meile tuleb meelde, mis meid ühendab – meie inimlikkus.
Ja selle teeb võimalikuks kunstnik, kes elab meis kõigis.
Yvette Hardie
ASSITEJ president 2011–2021
LASTE JA NOORTE SÕNUMID ÜLEMAAILMSEKS TEATRIPÄEVAKS:
Suzanne Versele sõnum:
Aeg vaadata.
Vajutan pausile, kerin tagasi, kerin edasi.
Etendustest saavad liikuvad pikslid. Ahmin neid endasse.
Aeg vaadata lugusid mu akna taga.
Naaber, naabri abikaasa, naabri koer.
Maailm muutub väiksemaks.
Kaldume kõrvale. Kurvist välja.
Mõtleme välja lugusid järgmiseks korraks.
Suvi. Kriis puhkab. Saame hingata.
Oktoober. Alles ma sain liikuma. Tagasi koju!
Mask ajab kihelema. Kõhus hakkab kripeldama.
Lavapõrand on tühi ning meie pakatame mõtetest.
Hoiame end tagasi. Mäng – mis see veel oli?
Ma tahan istuda punasel toolil sinu kõrval. Ma tahan olla nördinud.
Kultuur on parim viis kõvasti rääkimiseks.
Aga mis siis, kui kultuurgi peab maski ette panema?
Me tahame rohkemat kui kunagi varem.
Me loome uusi alternatiive. Võrgus, tänavatel.
Me loome uut lootust. Mis kestab kauem kui karantiinimeetmed.
Veel ühest volikogu aruandest saab muusikateos.
Kultuur! Pühitsemine! Pudel šampust.
Kork lendab kohe eest. Me pulbitseme.
Valmis purskuma.
Suzanne Versele on 23-aastane tudeng Brüsseli lavastajate koolist. Eelmisel aastal mängis ta lavastuses “Piisk piisa haaval”, mis rääkis trupi kogemustest reisil Iisraeli ja Palestiinasse.
Hinata Sakai sõnum:
Ma armastan teatrit nii väga, sest etendusi vaadata ning neis kaasa lüüa on imetore. Kui ma laval näitlen, saavad mu keha ja süda üheks. Kui ma etendust vaatan, lähen ma nii loo sisse, et tegelaste tunded saavad minu tunneteks. Kui teater peaks ära kaduma, kaoks minu elust kolmveerand rikkust ja ma oleksin eksinud. Teater on minu jaoks elu jõud, mida ei saa millegagi asendada.
Hinata Sakai on kümneaastane. Ta elab Jaapanis Kanagawa prefektuuris ning on kohaliku teatrikompanii “Meie linn” liige. Esimest korda oli ta laval juba nelja-aastaselt, pannes oma pardi rolli kogu oma südame ja jõu.
Luísa Crobelatti sõnum:
“Teater on see koht, kus meid nähakse, kus me teeme häält ja kus meid kuulda võetakse. Teater on koht, kus unistamine ja unistustes elamine saab meie igapäevaelu osaks. Meie, noored, ihaleme maailma järele ja teater võimaldab meil kogeda elu, aga lisaks sellele on teater nagu peegel, millesse vaadates saame me ära tunda oma keskkonna, iseenese ja teised, et kõike näha kaugemalt, sügavamalt, kriitilisemalt.
Nii mõnigi kord eelmisel aastal sai teatrist pelgupaik maailma eest, mis oli kuristikule liiga lähedale jõudnud. Ent samas aitas just teater meil lootusekiirt märgata. Olgugi see või viimane kiir, aga selle valguses saame me kutsuda abi, jagada armastust ning hoiatada teineteist selle eest, mille eest ka meie riigijuhid ei osanud meid hoiatada: pandeemia tegelikkuse eest.
Kunst on meid päästnud paljustki, kaasa arvatud tänase kaose keskel hulluks minemisest.
Vaid teatris suudame me jutustada minevikku, astuda olevikuga dialoogi ning ehitada tulevikku omaenese hääle ja kehaga.
Tulevik kuulub meile.”
Luísa Crobelatti on 20-aastane brasiillanna São Paulost, kes unistab sellest, et ühel päeval on ta näitleja, kes esineb lavadel üle kogu maailma. Alates 2014. aastast on ta Paideia liige.
Malaika Hlatshwayo sõnum:
Miks mängib teater noorte inimeste elus olulist rolli? Esiteks seetõttu, et teater ühendab endas paljud erinevad meelelahutuse vormid. Teatris on näitlemist, tantsu, muusikat, poeesiat. Iga vaataja ja etendaja hinge kõnetavad need erinevalt ning see määratlebki selle, mis teater on. Teater aitab meil mõista, mis meie ümber ja meie eludes toimub, aga teater teeb seda rahulikul ja köitval viisil. Mina arvan, et inimesed huvituvadki erinevatest asjadest. Üks hindab muusikat ja peab tantsu igavaks. Teisele meeldib näitlemine ent luule jääb tema jaoks kaugeks ja arusaamatuks. Aga kui nad TEATRISSE tulevad, saab igaüks teatrist osa ja lõõgastuda, kuna teater ei ole vaid üks asi vaid hõlmab neid kõiki. Teater võtab kõigi huvisid arvesse. Meil, noortel, on oma tugevused ja nõrkused. Kui keegi kõneleb, kõik kuulavad. Kui keegi liigub, tahavad kõik näha. Kui keegi lugusid jutustab, tahavad kõik kuulata. Teater aitab noortel ravida haavu ning üle saada traumadest. Teater võib meil aidata ka viivuks põgeneda uuest COVID-19 reaalsusest. Teater aitab noortel näha, kuidas nad võiksid saada paremateks inimesteks. TEATER pulbitseb KUNSTIST, ning kunst aitab meil maailma mõista ja sellega kontaktis olla. Teater tõmbab meid eemale tänavaelu õudusest ja kõigest, mis sellega kaasneb: vägivallast, narkootikumidest jne. TEATER on hääletoruks lastele, kes tunnevad, et neid ei võeta kuulda või et nende arvamus ei lähe kellelegi korda. TEATER aitab meil kokku saada.
T–Together (koos)
H–Healing (tervenemine)
E–Experience (kogemus)
A–Ambition (ambitsioon)
T–Timeless (ajatu)
R–Relating (suhestumine)
E–Escape (väljapääs)
Malaika Hlatshwayo on 14-aastane Lõuna-Aafrika Vabariigi neiu, kes armastab teatrit ja näitlemist ning kes äsja andis välja oma esimese raamatu nimega “Naba”.
Laste ja noorte originaaltekstid
Eesti keelde tõlkinud Andra Aaloe.
Vaata ka videotervitust lastelt üle maailma, kuidas nemad keerulist koroonaaega veedavad ning mis sõnumeid lasteteatripäevaks saadavad. Video lõpetab 12-aastane Ursula Eestist.
Lisaks tegid Piip ja Tuut vahva etteaste otse vanalinnast “PIIP JA TUUT ASTUVAD TEATRIST VÄLJA”: piipjatuut.tv